pärib kuningriigi. Teised kaks peavad aga riigist lahkuma. Vanim vend lausus: ,,Mina olen teist mõlemast vanem, ma olen terve oma elu teile tee ette tallanud ning nii juhtub ka seekord. Mina viskas esimesena." Ta kogus jõudu ning heitis kivi silmapiiri taha. Kivi maha kukkumaie, Langes loodis libamisi, Sattus järve märga sängi, Teise kalda ligidalle. Kohisedes kerkis vesi Vastu taevast vahutelles; Kivi põrkas järve põhja, Vete-vaiba katte alla, Langes lainte sügavusse, Kadus vaatajate silmast. Teine vend lausus: ,,Vanim on jah tee meile ette rajanud, kuid mina olen talle alati järgnenud. Nii juhtud ka seekord." Ning viskas kivi lendu.
Rõõmu, mure vulisev oja olen ma, Kahest kokku igatsev laulja rändaja. Pole mingit kahtlustki, et mees armastab loodust nii palju nagu ennastki. Mees näeb ennast kui ojakest, rahulikku, kuid siiski salapärast. Samuti ei jätta kahtlusevarju looduse armastuses ka Marie Underi luuletus, milles ta ütleb: ,,... Muld! Maa! Sull’ üsna ligidalle astun: Su sülle viskan südame, su uuestisündimisse katsun, suus mõrsja-jaa.’’ Under ütleb luuletuses, et ta läheks hea meelega loodusele naiseks ning annaks talle oma südame. Tema jaoks on maa midagi ülevat ning puutumatut. Samuti on mõlemad kirjanikud mures looduse pärast, nad kardavad, et sellega juhtub midagi halba või siis tahavad, et see lõpetataks
annaabi.ee 
