Otakar I ning Meißeni Adelheidi tütre Margrethe Dragomiriga (Dagmariga, arvatavasti 1189 24. mai 1212), kellest sai rahva lemmik. Sellest abielust oli Valdemar II-l poeg Valdemar (sündis 1209), kes krooniti 1218 Schleswigis kaaskuningaks, kuid hukkus 1231 jahilkäigu ajal Refsnæsis. Teine poeg sündis 1212 surnuna. Kuninganna suri 1212 ja maeti Ringstedi. Surivoodil olevat ta rahvalauluna edasi kandunud pärimuse järgi püüdnud Valdemari veenda, et too abielluks Liden Kirsteniga, mitte Berengariaga (Bengerdiga). Ta olevat ennustanud Berengaria poegade võitlust trooni pärast, mis toob Taanile häda. Rahvapärimus mäletab Dagmarit malbe ja vaga ideaalnaisena. Et parandada suhteid Flandriaga, abiellus Valdemar 1214 siiski Portugali kuninga Sancho I orbtütre, Flandria krahvi Ferdinandi õe Berengariaga (umbes 1195 27. märts 1221), kes oli abiellumiseni elanud Flandrias. Neil oli kolm poega (hilisemad Taani kuningad Erik
siis mängima peitust. Lõbu jääb lühikeseks kui esikusse ilmub Krogstad kes palub Noraga paar sõna rääkida. Nora viib lapsed kõrval tuppa ja rahustab neid, et võõras mees ei tee mammale haiget ning sulgeb siis ukse. Krogstad on tulnud halbade tahetega, esiteks manipuleerib ta Norat tunnistama, et nagu tema kogemustest kõigil abielu meestel nii ka Noral on mõjuvõimu oma mehe otsuste üle ja ka tema märkas Lindet ning lauasb nagu Liden ka Noral, et tunnevad üksteist ja samas on ka tema kahtlused nüüd selged, et Linde jaoks tõenäoliselt ta vallandatakse. Räägib ka veel lühidalt oma loost kuidas ta halva tembuga hakkama sai ja ühiskond teda siis sõimas ja temasse halvasti suhtus- kuid oma sirguvate poegade nimel üritab ta taas jalule saada ja ühiskonna heakskiit tagasi võita, selle redeli esimeseks astmeks oli ta koht seal pangas ning nüüd teda sealt tõugata taas porisse tahetakse. Kui Nora kaebab, et ta ju on
annaabi.ee 
