on oma olukorra ohver. Eriti sellel ajastul - saksad arvasid, et ega madalama klassi inimesed polegi võimelised millekski tähtsamaks, suuremaks või ilusamaks kui põllul ning heinamaal töö rabamiseks. Villu oli nutikas ja terane poiss. Noorukieas selgus, et ta oskab väga hästi ka kirjutada. Lisaks jäi talle silma üks mõisapreili, ehk nii öelda kõrgema klassi tüdruk. Ka tüdrukule meeldis Villu, ainult et tüdruk oli määratud kihluma mõisniku pojaga. Samas Liiv delikaatselt libisebki teemast üle nii, et selle aja inimesed isegi ei osanud mõelda nii kaugele, et midagi tegelikult ka võiks areneda karjapoisi ning mõisapreili vahele. Kõiges, mis paha mõisas sündis, olid süüdi ikka töölised. Ka Villu jääb seadusesilma all süüdlaseks nii jänese "varguses" kui ka hobuste viljapõllule laskmises, olemata ehk tegelikult süüdi ei ühes ega teises, vähemalt mitte pahatahtlikult. Küll aga mõisniku poeg Hugo kaitseinglina päästab Villu
kuni jäigi magama. /---/ "Memm, memm!" hüüab Ekke Moor uuesti. Kuid ka nüüd ei tule mingit vastust. Poiss laskub mõne oksa allapoole ning jääb kuulatama. Kas ei kostnud nagu tasast norskamist? Kirju rättki langenud õlgadele ning hall pea vajunud maa ligi. Pisut nagu liiguksid õlanukid magava inimese hingamise taktis? Vaene vana memm, pole sinust enam asja ega talitajat, jääd pineval hetkel tukkuma ja nõnda libisebki saak sinu küüsist? Ekke laskub allapoole, ühelt oksalt teisele kui orav kergelt ja sujuvalt. Nii, nüüd on ta alumisel oksal, nüüd vaid kätega kinni hoida, ja jalad ongi maas. Juba tunnevad varbad kuuma liiva kõditust. Nüüd vaid jalgadele tuld, hüpata kas või sauna katusele ja sealt hüüda, kuni vanainimene ärkab. Vaene memm, ei saa sinust täna karistajat, see üllas rõõm jääb sul nägemata!
annaabi.ee 
