Kogu inimühiskonna ja -kultuuri aluseks võime lugeda perekonda ja abielu. Maailmas ei eksisteeri ühtegi funktsioneerivat riiki, mille inimesi ei kasvatataks perekondlikult. Sellel on oma kindel põhjus. Inimese järglased on pesahoidjad, mis tähendab, et nad vajavad pidevat hoolitsust ning kaitset. Perekonna ülesehitus ja kooselu väärtustamine muutub ajas pidevalt, ent samas teatud alustalad jäävad. Millised trendid aga valitsevad tänapäeval? Algelistes ühiskondades, mille moodustasid kütid-korilased, oli perekonna lõpu ning hõimu alguse piir ähmane. Kõik elasid koos ning üritati metsikus looduses ellu jääda, mistõttu üksikisiku tähtsus ei pruukinud väga suur olla. Lapsigi kasvati kollektiivselt. Meile tuntud perekond ei olnud veel juurdunud, sest lähisuhete ja emaduse vahel ei osatud sageli seost luua. Kultuuri arenedes kinnistus aga traditsiooniline peretüüp, mis koosneb mehest, naisest ja nende lastest. Abielust oli saanud elu tavaline...
märkimisväärne julgustükk, kuna sellele järgnes tavaliselt vabadusekaotus. Samas julgeid inimesi leidus ja aeg-ajalt oli jälle näha rahvuslipu kerkimist. Vabadusvõitleja Enn Tarto sõnul tekkis sini- must-valget lippu lehvimas nähes inimestes alati tunne, et „kõik ei ole veel kadunud”, et „Eesti elab...”. Nii tõusis sinimustvalge värvikombinatsioon esile üha rohkem, kui rahva lootuse hoidjana. Mõte vabadusest ei kadunud kuskile, kuid tuli oodata kannatlikult oma aega. Liberaliseerumisega Nõukogude Liidus muutus üha enam võimalikuks oma rahvusvärvide näitamine ilma kartuseta, et sellele järgneb karistus. Esimesena tõusis rahvuslipp 1987. aastal Võrus. 15. aprilli muinsuskaitsepäevadel toimus ajalooline rongkäik, kus osalejatel oli kaasas kolm kangast, mis moodustasid kokkupannes Eesti lipu. Nii läks kõik omasoodu, kuni varsti ei näinud ühtegi koosviibimist ilma rahvusvärvideta. Lipp näitas selget soovi omada enda riiki ja vabaneda võõrvõimu alt. 8. mail 1990
• Taasiseseivumisega vabanes rahvakultuur politiseerituvusest, enesemääratuslik vaakum vastuolu. • Eeldas eestlaste identiteedi tugevdamist ja seda tehti sellega et taastati vanad seltsid, rahvamajad, rõhutati kodutunnet, otsiti ülesse paikkondlike pärimus -traditsioone. • vastu oli sellele Globalireeuv turumajandus, lääne tarbijalikkus ja see põrkus kokku rahvusliku püsimajäämise ideaaliga. • Majanduse järsu liberaliseerumisega ei jätkunud massi harrastuseks rahalisi ja inim ressursse. • See andis tunda maapiirkondades. • Traditsioonilist käelist osavust nõudvat vaba aja tegevused (õmblemine, kududmine, puutöö) vähenes nendega tegelejate arv. • Rahvakultuuri arenemisele avaldasid mõju ka sotsiaalmajanduslik killustamine (vaesus vs rikkus) ja Eesti ühiskonna modeleseerumine. • Kultuuri tarbiti vähem nii palju kui rahalised võimalused tagasid.
annaabi.ee 
