kuristikku kukkumast, mis hukkutab nende puhta loomuse ning õpetab neid valetama, vassima ning silmakirjatsema. Teoses tuleb see hästi välja lõpu poole, kui minnes kooli Pheobe't vaatama, nägi ta kooli seinale kirjutatud roppusi, mida ta pidas laste hinge möörimiseks. Ta tahtis seda roppust eemaldada, kuid mõistis, et ta ei jõua mitte kunagi kõiki roppusi maha pesta, et kaitsta lapsi. Sellega algas ka tema leppivus eluga. 3. Holden sõdis maailma vastu, mis oli täis silmakirjalikkust ja valskust. Ta tahtis, et inimesed suudaksid säilitada enese lapselikku puhtust. Tal oli täiesti kõrini klassiühiskonnast, kus rikkad käivad kuskil erakoolis, on ennast täis ning (poisid) tõmbavad tüdrukutega tuimalt ringi. Ta tahtis, et lapsi, eriti enda õde, kes oli tema meelest väga terane oma vanuse kohta (vähemalt nii ta korrutas kogu teose jooksul), kaitsta halva maailma vastu
oluline kõigile. Julgus või oskus öelda välja oma arvamus puudub paljudel. Paljud lihtsalt loobuvad oma ideedest või ideaalidest lihtsalt sellepärast, et kardetakse erineda massis. Enesekindlus mängib igaühe elus tähtsat rolli. Enesekindlust kindlasti mõjutab palju välimus. Meedia justkui propageeriks iluideaale peenikeste, tuunitud supermodellide näol. Kuid mis saab siis, kui nendele ei vastata? Minuarust on kaks võimalust. Üks neist oleks leppivus, sa lepid sellega, et sa ei ole ega saagi olema nii perfektne kui mõni supermodell, aga sa ikkagi armastad ennast. Armastad ennast nii nagu sa oled, see on kõige olulisem. Teine võimalus on püüdelda selle ideaali suunas mis meedia pähe tambib. Sa püüdled selle poole niikaua kui sa selleni jõuad või niikaua kuni sa saad aru, et lõpuks oled sa kaotanud enese ja kõik mis alles jääb on võlts ja vale. Lihtne on näidata näpuga teiste peale või naerda nende vigade üle,
Enesekindlus mängib kõigi elus tähtsat rolli. Ei ole võimalik saavutada midagi suurt ja olulist kellegi teise arvelt. Peale selle on teiseks suureks komistuskiviks välimus. Meedia justkui propageeriks iluideaale kondiste supermodellide näol. Televiisorist ja internetist näiv maailm tundub olevat paljudele noortele ja ka eakamatele elamisnormiks. Kuid mis saab siis, kui nendele ei vastata? Paistab,nagu oleks kaks võimalust, mis antud olukorras tuleks kõne alla. Üheks neist oleks leppivus. Mitte keegi pole täiuslik, aga kõik on täielikud. Teine võimalus oleks püüdelda maksimaalse tulemuse suunas. Kogemus on näidanud, et alati saab paremini minna. Muutlik meel ja hetkeajendil tehtud otsused võivad muutuda vastupidiseks ja veel omakorda uueks mõtteks. Selle põhjal otsustades tundub tolerantsus enda vastu parimaks lahenduseks. See ei tähenda muidugi alla andmist, vaid oskust olla üle oma vigadest, ning osata nendest õppida.