(Vernant 2001: 275) Allilma jõude austati tavaliselt ööpimeduses, kusjuures ei püstitatud kõigile nähtavat altarit, vaid ohverdati paljal maapinnal. Tavaliselt toodi põletusohver (holocaustos), st ohvrilooma keha põletati täielikult, nii et ei jäänud järele söödavaid osi, mida võinuks kasutada ühisel pidusöögil. Kokkuvõttes on siin tegemist pigem apotroopilise (eemaletõrjuva) rituaaliga, halva needmise või eemalesuunamisega, kui kontakti ja harmoonilise lepitusega inimeste ja neid kaitsva jumaluse vahel. (Vernant 2001: 275-276) Jumalaid lepitav rituaal koosnes eelkõige pühendusohvrist, mida saatis jumaluse hüüdmine ja palve. Ohvriks võisid olla väärtuslikud esemed, jook ja esinduslike kultusehoonete ehitamine, kuid kõige tähtsamad olid siiski roaohvrid, st loomade ohverdamine. Sõltuvalt jumalusest ja ohvri tooja sotsiaalsest staatusest võis ohvritoomine toimuda erinevas vormis
Õhtusöömaajal. Missa kujutab Kristuse ohverdust ristil ja on selle kaudu toiming, mis teeb kristlased pühaks ja Jumalale meelepäraseks. See toimub kolmel viisil: - armulauaohver kiidab ja tänab Jumal Isa kõigi tema loendamatute loomisandide eest ning üleva lunastuskingituse eest. Ennastohverdavas armastuses on Jeesus ülempreester ja samas ohver, kes toob end missa pühitseja ja kristliku koguduse kaudu kiituse, tänu, palve ja lepitusega ohvriks. - armulaud muudab kohalolevaks Kristuse ristiohvri, meenutades ja ellu rakendades selle vilju Kristuse ihu liikmete jaoks. Kristus, kes armulauas veretult ohverdatakse, on seesama Kristus, kes suri meie pattude eest. Kuna kirik on Kristuse ihu, mille "pea" on Kristus, siis on kirik selle pühitseva ohverdusega vahetult seotud. Seetõttu on missaohver ka kristliku koguduse ohver, millega kaasnevad koguduse adoratsioon, palved, kannatused ja teod
annaabi.ee 
