Ravimitoormena kasutatakse liitvilja, nn käbisid, koort ja lehti, teatud juhul ka juuri. Nii sanglepa kui ka halli (valge) lepa käbisid korjatakse sügisel või talvel (kuni märtsikuuni nende täieliku puitumiseni). Mahalangenud käbisid ei korjata. Käbisid kuivatatakse pööningul, katusealuses või kuivatis (ahjus, praeahjus) temperatuuril 50-60 °C 4-5 cm paksuse kihina ja korduvalt ümber pöörates. Säilitatakse puunõus või riidekotis 3 aastat. Lepakoort kogutakse mahlade liikumise ajal, soovitav maharaiumisele määratud puudelt. Kuivatatakse ahjus, praeahjus või kuivatis temperatuuril 40-50 °C. Droog on kuiv, kui see murdub ega paindu. Lehti kogutakse varakevadel ning kuivatatakse katusealuses või kuivatis (ahjus) õhukese kihina. Halli lepa käbitõmmis: 2 supilusikatäit kuivi peenestatud käbisid 1 klaasi keeva vee kohta, lasta tõmmata keeval veevannil 15 minutit, jahutada 45 minutit, siis kurnata.
Lapsed maiustasid kevaditi lepamähaga koorealuse punaka kihiga, mida näriti kooritud okstelt ja mis parkis närija käed, suu ja keele korralikult punakaks. Halli lepa seemned on talvetoiduks urvalindudele, siisikestele, leevikestele, isasurvad ka laanepüüdele. Lepavihtasid valmistati lammastele ja kitsedele talviseks lisasöödaks, noorte kuni 10 aastaste leppade tüvekoort ja alumiste okste võrseid koos lehtedega söövad lambad ja kitsed meelsasti suvelgi. Lepakoort, pungi, võrseid ja lehti tarvitavad toiduks vähesel määral põdrad, metskitsed ja koprad ning kuni sajakonna putukaliigi valmikud ja vastsed. Tavaliselt närivad lepalehti auklikuks hundpoi (Melasoma aenea) ning lepapoi (Agelastica alni) tumesinakad mardikad ja nende mustad vastsed. Leheservadesse süvendeid närivad mitmed mardikad kärsaklaste (Curculionidae) sugukonnast. Mõnemillimeetriseid punakaid pahkasid
annaabi.ee 
