mägismaadel. Eestis väikesearvuline talikülaline. ● Eestis võib talvitumas näha ainult 200-250 ● isendit, aga see arv on vähenemas. Teda kohtab külmumata väikestel jõgedel. ● Elupaik ja eluviis Eestis võime vesipappi näha kinnikülmumata ● kiirevoolulistel jõgedel. Vesipapp jookseb, ujub ja sukeldub hästi. ● Toitu otsides jookseb vee all mööda kivist ● põhja. ● Lend on tal jõuline ja hoogne. Sageli istub veepinna kohal lepajuurel, ● oksatüükal või veest välja ulatuval kivil. Toitumine ● Toiduks on väikesed veeselgrootud, peamiselt putukad. ● Samuti võib toituda väikestest kaladest. ● Hangib toidu veest või vee ligidalt. Võib toitu otsides joosta ● mööda veepõhja. Pesitsemine ● Massiivne pesa rajatakse kaljudele, kivide vahele või päris järsaku seinale samblast. ● Aprilli lõpul muneb emaslind 4-6 muna. ● Pojad haub välja peamiselt emalind.
Vaid haruharva on ta pesitsenud ka Eestis, enamasti teeb ta seda aga mägismaadel kiirevooluliste jõgede ja ojade kallastel. Eestis võime teda näha kinnikülmumata kiirevoolulistel jõgedel. Vesipapid jooksevad, ujuvad ja sukelduvad väga hästi. Lend jätab neil jässaka keha tõttu jõulise ja hoogsa mulje. Tavaliselt lendavad nad madalal kas veepinna või maapinna kohal mööda jõesängi üles- või allavoolu. Sageli võib vesipappi näha ka niisama vee kohal mõnel oksatüükal, lepajuurel või veest välja ulatuval kivitipul istumas. Kui teda ka samaaegselt ärritada, siis jätab ta suuresti kirikhärra mulje: tema valge lapp rinnal ja must ülejäänud sulestik moodustavad kirikuõpetaja rüü ja ärritamise korral tehtavad kummardusedki on kirikule omased. Veel enam, ka enne ja pärast sukeldumist või õhulendu teeb ta hulka kummardusi. Kõik see on aluseks tema rohketele kirikuteemalistele nimetustele: jõekirikisand, jõekirikhärra, jõeköster, veeköster jt.
annaabi.ee 
