See on võimalik tänu suurele õhuniiskusele. Happelisus Enamasti on nii, et Euroopa ja Põhja-Ameerika lubjarikkal mullal kasvab hulga rohkem taimeliike kui happelisel mullal, kuid troopikas on asi vastupidi: happelised mullad on liigirikkad ja lubjarikkad liigivaesemad. Põhjus, miks liigirikkuse ja mulla happelisuse seos troopikas teistmoodi on, seisneb selles, et troopikas on enamasti happelised mullad, kuna kõrge temperatuur ja rohked sademed on karbonaadid mullast välja leostanud. Suurematel laiuskraadidel on jääajad korduvalt mulda seganud, uued mullakihid on paljastunud ja seetõttu on mullad ka keskmiselt aluselisemad. Liigid on tekkinud ja kohastunud nende tingimustega, mis antud laiuskraadil või piirkonnas valdavad. Seega erinevus, mis me võime näha liigilises mitmekesisuses paarisaja meetri ulatuses, võrreldes lubjarikast ning lubjavaest niidulaiku, on tegelikult seletatav vastavatele mullatüüpidele omaste liigifondide suuruste erinevusega.
See on võimalik tänu suurele õhuniiskusele. [12] Happelisus Enamasti on nii, et Euroopa ja Põhja-Ameerika lubjarikkal mullal kasvab hulga rohkem taimeliike kui happelisel mullal, kuid troopikas on asi vastupidi: happelised mullad on liigirikkad ja lubjarikkad liigivaesemad. Põhjus, miks liigirikkuse ja mulla happelisuse seos troopikas teistmoodi on, seisneb selles, et troopikas on enamasti happelised mullad, kuna kõrge temperatuur ja rohked sademed on karbonaadid mullast välja leostanud. Suurematel laiuskraadidel on jääajad korduvalt mulda seganud, uued mullakihid on paljastunud ja seetõttu on mullad ka keskmiselt aluselisemad. Liigid on tekkinud ja kohastunud nende tingimustega, mis antud laiuskraadil või piirkonnas valdavad. Seega erinevus, mis me võime näha liigilises mitmekesisuses paarisaja meetri ulatuses, võrreldes lubjarikast ning lubjavaest niidulaiku, on tegelikult seletatav vastavatele mullatüüpidele omaste liigifondide suuruste erinevusega.[13]
annaabi.ee 
