võib teha. Mees muutus ja hakkas nüüd naist uskuma...kuid just nüüd, mil naine tegelikult armukest omas, ei süüdistatud teda mitte milleski...nii läks elu edasi. VI novell 2 armukest Pampinea räägib. Olid rikas mees ja rikas naine( Isabella) -aadlikud. Neil oli kõik, mis eluks vaja. Kuid naine vajas mehest vaheldust, tema oma mees ei pakkunud talle ka piisavalt rahuldust. Nõnda armus ta hästikasvatatud, kuid mitte aadlisoost, noormehesse nimega Leonetto. Nii nad kohtusid ja rahuldasid oma ihasid. Ent Isabellasse armus ka üks teine mees, Lambertuccio nimeline rüütel. Isabellale ta aga üldse ei meeldinud, kuid mees ei jätnud teda rahule ja isegi ähvardas teda, et kui ta mehe soovidele vastu ei tule, siis ta teotab teda avalikult. Naine andis järele. Oli suvi ja Isabella läks maale oma mõisasse. Üks päev pidi ta mees aga kodust ära minema. Daami juurde tuli kohe Leonetto
Arvan, et Boccaccio tahtsis sellega teada anda, et alati, kui inimesele keegi ei meeldi, siis peaks ta esimese asjana iseennast vaatama ja arutama, mis temas endas viga on. Seitsmes novell rääkis aadlidaamist Isabellast, kes oli abielus rüütliga. Daam armus aga Leonettosse, kes ka teda vastu armastas. Rüütles Lambertuccio armus ka daami, kuid see noormees oli naisele vastumeelne. Kui Isabella mees ükskord kodust läks, tulid teised 2 meest Isabellat külastama. Leonetto peitis end Lambertuccio eest, sest kartis rüütlit. Rüütel ja naine vallatlesid, kui samal ajal daamu mees koju tuli. Naine mõtles ruttu plaani, mis seisnes vales, et üks noormees olevat teist taga ajanud ja tagaajatav naise juurde varju jooksnud. Abikaasa kiitis naist teo eest. Mees ei saanud kunagi Isabella armukestest teada. Selle loo moraaliks leian, et kavalus ja nupukus on kasuks igal eluhetkel ja neid omadusi oleks igal inimesel kasulik omada.
annaabi.ee 
