Kaugseiremeetod võimaldaks kaardistada laialdasemaid alasid võrreldes sukeldumismeetodiga. Suure põhjataimestiku varieeruvuse tõttu on Eesti rannikumere põhjatüüpide kaardistamisel eelistatumad suure ruumilise lahutusvõimega sensorid. Kuna selliste satelliitide spektraalne lahutus ei ole mitmete oluliste põhjatüüpide eristamiseks piisav, siis võib järeldada, et optimaalseim riist põhjataimestiku ulatuse ja tüübi ning vee sügavuse kaardistamiseks Eesti rannavetes on lennuvahendil paiknev suure ruumilise ja spektraalse lahutusvõimega spektromeeter [6]. 2.2. Pinnakihi temperatuuri määramine Üsna tõhusalt määratakse kaugseire abil ka vee pinnakihi temperatuuri. Seda uuritakse infrapunases piirkonnas mõõdetud signaali järgi. Siinjuures mõjutab tulemust oluliselt atmosfääris sisalduv veeaur. Et veeauru mõju vähendada, arvutatakse temperatuur vee pinnakihis kahe spektrikanali suhtena. Saadud tulemusi saab edukalt rakendada
2005. aastal kasutati põhjataimestiku kaardistamiseks ka satelliitsensoreid, mis mõõtsid pidevspektreid ja oleks teoreetiliselt suutelised eristama uuritud põhjatüüpe. Samas on sellise sensori ruumiline lahutus 30 m. Vetikavööndite laius uuritud alal oli tihti vaid mõni piksel lai ja fütobentose varieeruvus pikseli piires tihti suur. Seega on andmete interpreteerimine keerukas. Põhjataimestiku kaardistamiseks on tõenäoliselt sobivaim kasutada lennuvahendil paiknevaid spektromeetreid. Nende ruumiline lahutus ning spektraalne lahutus peaks olema optimaalne fütobentose kaardistamiseks. Seire hind pindalaühiku kohta oleks sel juhul kallim kui satelliitandmeid kasutades. Samas saab lennukiga lennata mööda rannikut hõlmamata alasid, kus põhjataimestik puudub. Sellised alad moodustavad aga satelliidipiltidel suurema osa. Lisaks bioloogilistele kvaliteedielementidele on kaugseire abil võimalik hinnata ka
annaabi.ee 
