Palju on nahkhiiri troopikas - mõnes piirkonnas võib nende liikide arv ületada kõigi teiste imetajate liikide koguarvu. Kõige vanem fossiilne nahkhiir, Ameerikast Wyomingist leitud Icaronycteris, pärineb varasest eotseenist. Lendloomad Nahkhiired on ainsad imetajad, kes suudavad tõeliselt lennata, mitte lihtsalt liuelda või pikki hüppeid sooritada. Tiibadeks on nahkhiirel nahast lennused, mis asuvad eesjäsemete sõrmede, kere külgede, tagajäsemete ja saba vahel. Lennunahaga varustatud sõrmed on erakordselt pikad, vaid pöial on lühike. Laiade tiibadega nahkhiired on üldiselt aeglasemad lendajad, kitsad tiivad aga seevastu võimaldavad osavust nõudvat kiiret lendu. Väike-käsitiivalised kasutavad orienteerumiseks kajalokatsiooni, kuid suur-käsitiivaliste hulgas tarvitavad seda vaid mõned liigid. Kajalokatsiooni kasutavad nahkhiired on võimelised helide abil "nägema" nagu vaalad ja delfiinidki. Käsitiivalised tekitavad ning saadavad
samblikest, pähklitest ja marjadest. Vahel sööb ka lindude pesapoegasid ja munasid. Toiduvalik sõltub aastaajast, kuid aastaringselt kuuluvad lendorava toidu hulka männivõrsed. Sigimine ja areng Poegivad 1–2 korda aastas. Esimene pesakond sünnib tavaliselt mai alguses, teine juuni lõpus või juuli alguses. Lendoravatel on kandeaja pikkus 5–6 nädalat, mille järel toob emane ilmale 2–3 (5) järglast. Vastsündinud pojad on juba lennunahaga, kuid karvade ja pigmendita. Nii silmalaud kui ka kõrvaavad on suletud, tagajalgade varbad hargnemata. Pärast teist nädalat avanevad poegadel silmalaud. Kahe kuu vanused pojad on juba täiskasvanud loomad ja lahkuvad pesast. Ohutegurid Looduslikeks vaenlasteks on nugised, kanakull, kassi- ja händkakud. Händkaku arvukus on viimasel ajal oluliselt kasvanud ja händkakk asustab tihti lendoravatele sobivaid metsi. Lisaks looduslikele vaenlaste on ohuteguriteks ka
annaabi.ee 
