· · · · i24. juunil 1947. aastal nägi kogenud lendur ja ärimees Kenneth Arnold oma eralennukit juhtides vastassuunas lendamas üheksat tundmatut helendavat objekti, mille lennukiirust hinnati pärast 1656,71 miilile tunnis ja kaugust ta lennukist 25 miilile. Kenneth leidis, et objektid ,,lendasid justkui mööda veepinda visatud taldrikud". Sealt on saanud alguse ufode nimetus ,,lendavad taldrikud". Veel leidis ta, et objektid olevat lennanud nagu haned reas. See juhtum jõudis USA avalikkuse tähelepanu alla ja edaspidi tuli pidevalt teateid mitmesuguste tundmatute lendavate objektide ilmumisest
tuulelohesid. Juhitav liikumine on oluline eelis platvormi valikul enamiku kaugseireülesannete puhul. Kuna kõrgemalt vaadates on korraga nähtav ala suurem ja detailsus vastavalt väiksem, siis sõltub platvormi valik suuresti sellest, mida ja kui detailselt seirata. Lennuki ja helikopter pealt toimuvat kaugseiret iseloomustab võimalus kanda mõnekümmend kilo kuni mitu tonni kaaluvat aparatuuri, lennata madalal kui ka mitmekümne kilomeetri kõrgusel, varieerida lennukiirust nullist kuni mitmesaja meetrini sekundis ning paindlikkus lennumarsruudi ja lennuaja valimisel. Siiski on atmoosfäärilennul tehtava kaugseire puhul ka omad puudused. Lennu kestus on lühike, mistõttu on raske saada pidevat pikaajalist vaatlusriba. Võrreldes kosmoseseirega on geograafiline ulatus väiksem. Atmosfääri liikumise tõttu on keeruline määrata täpset asukohta ja asendit. 3.1. GPS - Üleilmse asukohamääramise süsteem
annaabi.ee 
