Toimus ideoloogiline kontroll. Kaotati erakirjastused ja riigistati kogu kirjastustegevus. Koostati keelustatud teoste nimekirjad ja algas raamatute hävitamine. Endise nime alla jäi ilmuma ainult Looming. Toimus nõukogude kirjanduse ja kunsti propageerimine. Asutati Sirp ja Vasar. Suurendati raamatute tiraaze ja alandati hindu. Suurem osa raamatutest andis edasi ühiskondlik- poliitilist kirjandust, vene autorite artikleid marksistlik- leninistlikust esteetikast, sotsialistlikust realismist, teiste NSVL rahvaste kirjandust. Muu maailma kirjandus jäi tagaplaanile. See oli kirjanduselu kõige masendavam periood, kui nõukogude valitsus määras kirjanduse ja kunsti suunad. Mõju andis Stalini isikukultus. Kirjanduses puudus nii kvaliteet kui ka kvantiteet. Olulist osa etendasid tagalas tegutsenud kirjanikud. Kirjanduslikud põhiteemad olid sotsialistlik ülesehitustöö, klassi- ja rahuvõitlus, põllumajanduse
avaliku kirja "Slovo k narodu" (Sõna rahvale), mida hiljem on nimetatud augustiputši manifestiks. Pöördumises märgitakse, et "meie maa, suur riik, antud meie hoolde ajaloo, looduse, kuulsusrikaste esivanematega, hukub, mureneb, vajub pimedusse ja olematusse". Kiri, kus kutsutakse üles NSV Liitu säilitama ja "aitama kaasa NLKP ümberkujundamisele tõeliselt rahvalikuks parteiks", märgib ühtlasi partei juhtkonna "konservatiivsete" liikmete üleminekut marksistlik-leninistlikust ideoloogialt vene natsionalismile. 991. aasta jooksul oli rahulolematus Mihhail Gorbatšovi perestroikapoliitikaga pidevalt suurenenud, sest sai üha selgemaks, et tema üha aeglustuvad reformid ei suuda majandust ega riiki päästa. Viimases hädas oli Gorbatšov leppinud liiduleppe sõlmimisega, mis vanameelsete kommunistide arvates tähendas aga Nõukogude Liidu lõppu, vähemalt kommunistliku ja maailmapoliitilise suurvõimuna. Kuni 1990. aastani oligi Gorbatšov üpris selgelt radikaalse
annaabi.ee 
