1849 suri Johann Strauss vanem sarlakitesse ning juunior liitis kokku oma ja isa orkestri, sooritades selle koosseisuga ringreise nii Austrias, Poolas kui ka Saksamaal. Valsikuningal oli kokku 3 abikaasat. Strauss oli väga oodatud ka Peterburi kõrgemas seltskonnas ja isegi tsaari õukonnas, kus teda sidus eriti lähedane sõprus tsaar Aleksander II noorema venna Mihhailiga, ajendatuna mõlema mehe kirest viiulimängu vastu. Johann Straussi Venemaa perioodile on pühendatud ka Lenfilmis 1971. aastal valminud mängufilm ,,Hüvastijätt Peterburiga". 2003. aastal avati Pavlovskis festivali ,,Suur valss" raames mälestusmärk Johann Straussile. Straussi muusika austajate seast leiame ka Richard Wagneri. Ta on kirjutanud ka 18 operetti; ooperi ,,Rüütel Pázmán" ja balleti "Tuhkatriinu", mille lõpetas aga helilooja Josef Bayer. 5. aprillil 1874 nägi Theater an der Wienis rambivalgust Straussi "Nahkhiir", millest sai helilooja menukaim operett läbi aegade, ning
osutub. Kui ´´vaenulikuks´´ võis arvestada Siberi ja vangilaagriga. Kõigi asjaolude koosmõjul ei saagi Stalini-aegses Eestis mingist tõelisest, s.t. normaalsest kultuurielust rääkida. Loodi võimsaidmaale (nt. Treumani-Karruse ,,Traktoristide üleskutse sotsialistlikuks võistluseks", 1952), lennukat luulet (nt. Juhan Smuuli ,,Poeem Stalinile", 1949) ja propagandast nõretavaid filme (nt. Herbert Rappopordi ,,Elu tsitadekkus", valminud ,,Lenfilmis" 1947).Tervikuna on neid raske pidada kunstiteosteks, pigem kurioosumiteks. Kui 1950ndate keskpaigas jäik stalinism läbi sai, siis kultuurielus see kohe ei avaldunud. Kunstnikud ja kirjanikud olid ettevaatlikuks tehtud ning keegi ei saanud kindel olla, et ´´pakane´´ ootamatult tagasi ei tule. Pilt hakkas muutuma alles 1960ndail aastail, kui tegevusse astus uus, juba Eesti NSV-s sündinud või vähemalt üles kasvanud põlvkond, kes ei pidanud püüdlikult tõestama, et nad on nn
annaabi.ee 
