Aristotelese järgi on loomutäius selle aluseks, mis paneb iga asja hästi tegutsema -- nii on silm täiuslik siis, kui ta näeb hästi, inimene on loomuselt täiuslik hästi tegutsedes. Ta nimetab ebatõenäoliseks, et näiteks ebaõiglaselt toimiv inimene ei taha olla ebaõiglane. Toimingud muudavad inimesi -- igaühe võimuses on midagi teha või tegemata jätta. Just tegutsemine näitab, missugune inimene ollakse. Aristoteles selgitab seda põhimõtet näitega lenduvisatud kivist: seda ei saa küll enam kätte, kuid viskamine ise oli enne enda otsustada -- seega tegevuse lähtealus on inimeses endas. Seega vaatab Aristoteles uutmoodi ka vastutuse küsimust, seostades selle inimese endaga. Inimest ei halvustata ega häbistata nende keha-- ja hingepuuduste pärast, mis temast ei sõltu (näiteks kui inimene on sünnilt või õnnetuse tõttu vigane või pime) -- siis tuntakse pigem kaasa
Sellega seoses kritiseeris ta ka Platoni eetikateooriat. Käsitlus inimese vastutusest on Aristotelesel Platonist erinev. Platon väidab, et inimene ei ole loomult halb ega paheline omal vabal soovil. Arostoteles vaidleb sellele vastu. Ta arvab, et inimese soov toimida ebaõiglaselt on tema enda tahe. Igaühe otsustada on mida teha või tegemata jätta. Tegutsemine näitab, missugune inimene ollakse. Selle kohta on Aristotelesel illustreeritud näide lenduvisatud kivist: kui kivi on kord visatud, ei saa seda enam mittevisata, kuid kivi viskamine oli indiviidi vastuvõetud otsus. Aristoteles vaatab uutmoodi ka vastutuse küsimust ja seostab selle inimese endaga. Inimest halvustatakse joomisest ja ohjeldamatusest tulenevate pahede eest, mis on tema enda otsustada, küll aga mitte inimeste keha- ja hingepuuduste pärast, mis on tingitud puudest. Järelikult ei määra morlaaset ja
annaabi.ee 
