Kool saja aasta pärast Kool saja aasta pärast on suur ja ilus. Sööklasse mahub tuhat inimest. Toiduks vajutad sa puutetundlikule ekraanile ja tellid oma lemmiktoidu. Kooli teleporditakse. Kui keegi komistab ja kukub, siis kerkivad põrandast madratsid. Koolis ei või kakelda ja narrida. Õppida koju ei antaks üldse. Õpetajad on lahked, rahulikud ja ei karju kunagi. Tund kestaks viiskümend viis minutid ja vahetund 45 minutit. Iga päev võiks olla kehalise kasvatuse tund . Kindlasti on koolil on ka ujula ja tenniseväljak. Palju korraldatakse ka õppeekskursioone nii Eestis kui välismaal. Nii õpetajad ja õpilased on õnnelikud ja tahavad kooli tulla.
Ennast saab ka positiivses mõttes välja elada, tegeledes näiteks muusika või kunstiga. Nautida loodust, matkasid, teha sporti- kõik see teeb inimesed omamoodi õnnelikuks. Tegelikkuses on õnn kättesaadav igale inimesele, tuleb vaid teada, mis endale meeldib ning mida tahetakse saavutada- kõik see tee viib õnneni. Reaalses maailmas võib kõige suurem õnn just peituda pisiasjades. Lähedastega koosolemine, kallistused kallimalt või oma lemmiktoidu söömine. Õnneks võib pidada ka korralikult välja puhanud keha ja vaimu, seega võib hea uni tagada õnnelikkuse tunde. Paljudel inimestel on ka oma salakirg, tegelikult on tegemist lihtsalt väikese hobiga, mis tekitab inimestele õnnetunde. Salakireks võib olla kokakunst, maalimine, muusika või hoopiski mõne spordialaga tegemine, mis valmistab meile erilist rõõmu. Iga indiviid püüdlebki selle poole, mis teda elus õnnelikuks teeb. Õnnelikkus ongi elu alus
annaabi.ee 
