sirgunud poja Tituse kaotus. Oma viimased eluaastad veetis kunstnik peaaegu täielikus üksinduses ja unustuses. Sel ajal, kui ta väline elukäik kulges languse tähe all, küpsesid ja kasvasid tema sisemised loomingulised varud. Niivõrd jõuline kunstnikunatuur nagu Rembrandt vajas kõigest hoolimata eneseteostust. Senisest veelgi olulisem koht oli nüüd tema loomingus piiblitee- madel. Eriti köitis teda raskustest murtud ja kannatava inimese kuju. Kuid tema lemmikkangelasteks olid tihti ka elu lõpul seisvad vanainimesed, kes oma võitlused olid võidelnud ja vaatasid andestava üleolekuga kõigele ümbritsevale. Nii mõndagi tööd läbib nagu lahkumiskurbus. Ulatuslik ja mitmekesine on Rembrandti elu kahe viimase aastakümne portreelooming. Seal on nii tellimustöid kui ka maale modellidest, kelle inimlikud omadused kunstnikku lihtsalt köitsid ja keda Rembrandt jäädvustas omal initsiatiivil. Kuid nii ühel kui
Kaukaasias ta kohe rindele ei läinud ja jäi ühte kuurorti peatuma, kus tekkis tüli vana tuttavaga. Toimub duell (mis meenutab Grusnitski ja Petsorini duelli), mille Lermontov surma saab. Lermantov on romantik. Tema varase luule keskseks teemaks on inimese üksildus ja eraldatus. Ta ei looda kellegi peale ega oota kaastunnet. Ta ei lase end murda ega loobu võitlemast, ehkki ta mõistab olukorra lootusetust. Lermantovi kujutelmade lemmikkangelasteks on deemon ja langenud ingel, kes tõstab mässu jumala vastu. Tema varase luule kangelane on kahepalgeline: hing püüdleb trotsiva vabaduse poole, elu aga hoiab orjaahelais. Varase loomingu tuntuim luuletus on ,,Puri", mis räägib priiusest ja vangipõlvest, mässumeelest ja sunnitud rahust. Kirjutas alguses ka romantilisi poeeme ning näidendeid. Loomingus toimusid muutused aastatel 1835-1837. Ta lõpetas siis kaardivekooli ja läks
annaabi.ee 
