Hurda püüdlused hariduse alal aga sugugi ammendatud. Juba gümnaasiumipõlves oli noormehel tekkinud kavatsus jätkata õpinguid ülikoolis. Algul soovis Hurt pühenduda gümnaasiumis armsaks saanud keeleteadusele, kuid Dr. Oetteli soovi tähele pannes valis noormees usuteaduse. Filoloogia poleks suutnud talle leiba anda, ent pastoriamet toitis teda ja perekonda korralikult ning võimaldas rohkesti ja mitmekülgselt tegutseda ka filoloogilistel lemmikaladel. 15.detsembril 1858.aastal võttis Jakob Hurt Tartu kreiskohtus tunnistuse, et tegemist on varanduseta isikuga. Luba vanemate loaga ülikooli astuda anti Jakob Hurdale kubermangu koolivalitsuse poolt 10.jaanuaril 1859.aastal. 1859.aasta jaanuaris astus 19-aastane Jakob Hurt Tartu ülikooli teoloogiat õppima. Eestlasi õppis Tartu suurkoolis tollal vähe, istõttu Hurda ülikooli astumine äratas laialdast tähelepanu. Tegemist oli omalaadse julgustükiga, sest
lähedusseüheteistkümneks kuuks. Isegi siis, kui ta on juba kukrust lahkumiseks piisavalt suur, on ta ohu korral valmis ema kukrusse peitu pugema. Ka selleks on kukruava paigutus soodne. Kui noor vombat hakkab juba tahket toitu sööma, murrab ema tema jaoks värsket rohtu ning asetab selle tema ette maapinnale. Hiljem hakkab poeg ise enesele toitu otsima. Noor vombat iseseisvub umbes kaheteistkümne kuu vanuselt. Toitumine Vombati põhitoit on rohi. Öösiti viibib ta oma lemmikaladel rohustel lagendikel. Ühe öö jooksul võib mha vantsida isegi 3 kilomeetrit. Esikäppade murrab ta maapinnal taimi, sööb ka juuri. Toitub samuti puukoorest ja puu- ning põõsalehtedest. Eriti meeleldi sööb ta tarnu perekonnast Xerotes, mida täiskasvanud spetsiaalselt otsimas käivad ja poegadele toovad. Igal vombatil on oma isiklik territoorium, mida ta visalt teiste vombatiteeest kaitseb. Vombatite iseloomilikuks tunnuseks, mis
annaabi.ee 
