maakera ulatuses eesti kirjandusena. Kui me kunagi sadade aastate pärast vaatame oma 20.sajandi kultuurilugu eemalt, siis pole enam tõepoolest tähtis, mis toimub eksiilis ja mis okupatsioonis. Siis kaotavad mõisted „pagulaseesti” ja „väliseesti” lõplikult oma mõtte. Kasutatud kirjandus: Undusk, Jaan 2008. Eesti, eksiil ja Välis-Eesti: Väike mentaliteedilugu. Moodle.ut.ee , I. Lembinen, 2014, Kultuuriajalugu, „Pagulus” http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_pagulaskirjandus (05.05.2014) 2
Muinaseestlaste elu-olu muinasaja lõpul Muinasaja lõpp algas rauaajaga V. sajandil eKr ja lõppes 13.sajandil Muistse vabadusvõitlusega. Tõestus sellest ajastust on meil olemas arheoloogiliste allikate näol. Arheoloogide leidude põhjal võime seletada, mida toonane eestlane seljas kandis või kuidas ta oma põldu haris. Mida sel ajal igatseti, austati ja põlati, võime ainult oletada. Muinasaja lõpuks oli enam-vähem kogu Eesti ala asustatud. Eesti elanike üldarv ulatus 150 000-200 000 inimeseni. Halduslikult jaotus Eesti maakondadeks, mis omakorda jagunesid kihelkondadeks ja kihelkonnad olid Eesti tähtsamateks haldusüksusteks. 13.sajandi alguses oli Eestis umbes 45 kihelkonda ja 8 maakonda(Virumaa, Saaremaa, Rävala, Sakala, Ugandi, Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa). Läti Henriku kroonikas ilmneb, et maakond oli (pool)iseseisev poliitiline üksus, mis sõdis ja sõlmis rahu oma äranägemise järgi. Maakonda ei juhtinud keegi ainuisik...
ruume, sealhulgas kooliõues, looduses, muuseumides, arhiivides, keskkonnahariduskeskustes, ettevõtetes ja asutustes ning virtuaalses õppekeskkonnas. (4;5) Kahtlemata avardab see õpilase silmaringi, aitab õppida seoseid looma. Konkreetne kokkupuude mingit teemat puudutavate inimeste, näituste, esemete jms on abiks õppimisel, reaalsest kogemusest jääb kindlasti rohkem meelde kui raamatust loetust. Isiklik näide on tuua just hiljutisest kultuuriajaloo loengust, kus õppejõud Inge Lembinen viis meid Eesti Rahva Muuseumisse. Käisime näitusel, mis kajastas eestlaste varasemate sajandite argielu. Saime tutvuda tolleaegsete elamistingimustega, tööriistadega, aastaaegade olulisusega 19.-20.sajandi töötegemises, tähtpäevadega. Tunnistan ausalt, et selline teistsugune lähenemine õppimisele aitab paremini informatsiooni talletada ning seoseid leida. Kahtlemata peab õpetaja arvestama ka õpilaste huvide ja võimetega. Õpetaja peab oskama