ideaalile terviklikust inimesest. Ka lihtsalt ajaviitelektüüri. Renessansi romaanide kujutusviis on märksa konkreetsem ja looduspärasem. Uusaja viimase tuntud rüütliromaani autor oli Cervantes – „Persilese ja Sigismunda kannatused“. Taustana ajalooline olustik. Pastoraalromaanid – tegevuspaigad veelgi kaugemal kaasaegsest ajaloolisest elust. Teadlik, kokkuleppeline utopism. Kui rüütliromaanis valitses seiklus, siis pastoraalromaan süübis eelkõige lembeellu. Sageli sees traagiline motiiv. Proosateksti põimitud arvukalt luuletusi. „Celestina“ – algselt teine pealkiri. Põhiosa arvatavasti kirjutas De Rojas. Kirjutatud näidendisarnaselt dialoogis, kuid proosas. Vaadeldud kui dialoogromaani. Võiks sarnaneda keskaegsete moraalijuttudega, kuid Celestina oma kõnedes kinnitab vastupidist: maine armastus tuleb loodusest, loodus on jumala looming. Kujutab ühiskonna põhjakihti. Rabelais: Euroopa renessansi kirjanik, prantslane, mõistis inimelu
,,Persilese ja Sigismunda kannatused". · Keskaja rüütliromaaniga võrreldes on renessansi oma kujutusviis konkreetsem, looduspärasem. Leidub nii meelelisust kui maist erootikat. · Renessanss hoidis alal ideaalsuse ulma eriliselt pastoraalromaanidega, kuigi neid oli suht vähe. See zanr väljendas pigem arisokraatliku vähemuse maitset ja ideaalide kujutlusi. Teadlik, kokku lepitud utopism. Lembeellu süüvimine, armastuse nukrus ja valu, traagiline motiiv. · Lamburiteema oli toonud renes. Proosaromaani Boccaccio, kuid suurmoe algatas J. Sannazaro ,,Arkaadia". Nii proovisid samalaadset asja viljeleda veel Jorge de Montemayor, Cervantes, Philip Sidney, Lope de Vega, John Lyly (viimane lõi lillelise ja iluseva stiili mida hakati nimetama eufismiks tal oli teos ,,Eupheus ehk Teravmeelsuse Anatoomia").
annaabi.ee 
