raamatuks. 1888. aastal ilmuski Anna esimene, tagasihoidlik luulekogu: ,,Anna Haava. Luuletused I.’’ Tänu heale vastuvõtule ja tunnustusele ,,Postimehe’’ poolt sai võimalikuks ka kahe aasta pärast teise luulekogu: ,,Luuletused II’’ ilmumine. See oli kõige päikesepaistelisem ajajärk Anna Haava elus, millele järgnes langus. [6] 1891. aasta sai Anna Haava elu pöördepunktiks. Luuletajat tabasid erinevad kaotused ja pettumused. Saatuse sünge vari kerkis kõigepealt Jaan Lellepi peale. Juba üliõpilasena põdes Jaan komplitseeritud sisemist haigust, millega võideldes lõpetas ta magistrikraadiga usuteaduskonna ning läks Peterburi Jaani koguduse õpetaja Jakob Hurda juurde prooviaastat tegema. Suure töökoormuse ning ebasoodsa tingimuse tõttu halvenes tema tervis veelgi. [7] Samal ajal algas haiguste ahel ka Haavakivide perekonnas. 1891. aastal haigestus luuletaja isa Joosep Haavakivi ning ta toodi Tartusse operatsioonile. Tervenemislootuseta haiglast
Soome ajakirjanduses avaldati kõrvuti Koidula luuletustega tõlkeid ka Anna Haavast. Päikeselist laulukevadet ja loomingulist edu hakkasid peagi varjutama traagilised sündmused. Seitsme aasta jooksul mattis Haava oma isa, ainukese õe ning ema ja kaotas lõplikult isakodu. Teenistusmure viis Haava 1894. aastal Peterburisse, kus ta leidis ajutist tööd halastajaõena, hiljem oli seltsidaamiks ja koduõpetajaks. Kaotusrikast, rahutut elu tumestas veelgi enam J. Lellepi raske haigus. Saanud Teskovo eesti koguduse pastoriks, suri 1898. aastal ka Lellep. Haava katkestas nüüd kõik suhted ja kirjavahetused ning otsustas ennast matta haigete vanainimeste põetamise töösse Peterburi lähedases diakonissiasutuse. Sellest ,,manala eeskojast" pöördus ta sajandi algul Haavakivile abistama seal veskirentnikuks hakanud venda. !904. aastal tuli raske haigus, mis luuletaja aastaks voodisse köitis. Vaba kirjanikuna Tartus
annaabi.ee 
