sisaldavad ka keelelist iseloomustust. Kõik need tunnused on esindatud vaid prototüüpesindaja puhul. Sõnatähenduse normaalne kirjeldus vee näitel näeb välja selline: Sõna süntaktilised ja morfoloogilised tunnused (nt verb) <-> substantiiv Semantilised baaskategooriad (PROTSESS, ASI, AINE jne) <-> aine, vedelik Stereotüüpsed tunnused <-> värvitu, läbipaistev, maitsetu, lõhnatu Ekstensiooni kirjeldus <-> H2O 31.31. Ülevaade eesti leksikoloogiast. 32.Eesti leksikoloogia alguseks võib lugeda 19. sajandi algust, mil ilmus teaduslik ajakiri ,,Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache" (181332). Tollal tegutses ka oma aja parim sõnavaratundja O. W. Masing, kelle ,,Marahwa Näddala-Leht" tõi eesti kirjakeelde hulgaliselt uusi sõnu, avardades rahva silmaringi. Eksisteeris veel kaks kirjakeelt, 19. sajandi leksikoloogia oli suuremalt jaolt sõnade (väljendite) kogumine ja publitseerimine
ja registrit. 11. Mida peetakse eesti sõnavarauurimise sünnihetkeks? Eesti leksikoloogia ehk sõnavarauurimise üheks sünnihetkeks võiks pidada 19.saj algust ja esimeseks teadusväljaandeks ajakirja „Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache” (1813–1832) – aega, mil tegutses ka tolle aja parim sõnavaratundja O. W. Masing. Kuid kirjakeeli oli toona veel 2, seega ei saa rääkida ühtse eesti kirjakeele leksikoloogiast. 19.saj leksikoloogiatöö tähendas peamiselt sõnade (väljendite) kogumist ja publitseerimist. 19.saj II poolel tulid kasutusele üldistavad mõisted „eesti keel” ja „eestlased”, võeti omaks uus kirjaviis, kujunes ja ühtlustus rahvuslik kirjakeel. 19.saj leksikoloogia on suuremalt jaolt sõnade (väljendite) kogumine ja publitseerimine, sajandi lõpupoole hakatakse (teaduslikumalt) tegema uusi eesti sõnu, st tegeldakse laenamise, aga ka sõnamoodustusega
annaabi.ee 
