laenamise ja sõnamoodustusega. Esimesed eesti keele sõnavara kogujad ja sedakaudu ka uurijad olid baltisaksa pastorid, kes said innustust Rosenplänteri üleskutsest tuua eesti rahvakeelest juurde uusi sõnu. Neile lisandusid ka esimesed eesti soost haritlased, nt K. J. Peterson, Fr. R. Kreutzwald jt. Seda tüüpi keeleartiklid koosnesid enamasti pikkadest sõnade, kõnekäändude ja ka nimede loenditest, harvem selgitati sõnade tähendust või sünonüümide tähenduserinevusi. Suurimad leksikograafilised allikad enne F. J. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatut (1869) olid 18. sajandi alguskümnenditest pärinev Salomo Heinrich Vestringi eesti-saksa sõnaraamat (umbes 7000 märksõna) ning A. W. Hupeli sõnaraamat (I osa 1780, II osa 1818). 19. sajandi kirjakeele variantsust peegeldab ilmekalt sajandi tippteos, F. J. Wiedemanni akadeemiline eesti-saksa sõnaraamat. See oli uus sõna eesti leksikoloogias nii oma mahu (50 000 märksõna) kui ka teadusliku läbitöötatuse poolest
Nimede seotus kindla keelega: Võtame võõrkeelse nime ja kääname seda eesti keele reeglite järgi: o kui nimi koosneb vastava keele sõnadest, nt Emajõgi; o nimi on mugandatud vastava keele reeglitele, nt Krõõt; o nimi sisaldab vastava keele iseloomulikke tunnuseid, nt tuletusliiteid; o nimi on foneetiliselt vastava keele seaduspäradega kooskõlas, nt Iru; o kui neist ei piisa, siis muude tunnuste puudumisel võtame aluseks nime kandja rahvuse. Aluseks võib võtta ka leksikograafilised traditsioonid: pole vastavaid tunnuseid, aga kasutatakse leksikonides, nt Krakow. o reeglipärased nimed – originaalkujud ehk ladinakeelsed ümberkirjutused; Kirjaviis määrab häälduse ja kirjutamise suhte. Kui räägime vanast kirjaviisist, on see kirjaviis, mis annab edasi sama hääldust. Nime kirjutusviis on muutunud läbi aegade rohkem kui kirjaviis. Lisaks ortograafiale on püütud eristada kirjalike suhtumise vorme:
annaabi.ee 
