lõpulise tüvega. Nt. aktiveerima, improviseerima. 20. DESKRIPTIIVSED on onomatopoeetilised ja muud häälikuliselt motiveeritud sõnad. Tähenduselt ekspressiivsed ja afektiivsed. Häälikuline kuju ja fonotaktika võib erineda tavapärasest ja põhineda häälikusümboolikal. Moodustatakse üldiselt mallide järgi, mis esindavad mingit tuletustüüpi. Selgetest tuletistest eristab neid see, et neis sisalduv tuletusliide ei liitu harilikult lekseemile, vaid deskriptiivsele tüvekujule, mis ei esinda mingit lekseemi. Tüvelõpu järgi võib pidada vastava tuletustüübi sõnadeks. Nt.: vilisema, laksatama, puhkima, ärplema jne Deskriptiivsõnade hulgas on ka ühesuguse tüvelõpuga käänd- ja määrsõnu. Nt.: vulin, kohin, kahin; praksti, laksti, klirdi jne. 21. TULETAMINE e DERIVATSIOON tähendab uue sõna moodustamist tuletusliite abil. Tuletamise aluseks on harilikult mingi teine lekseem: alussõna, täpsemalt
Grammatilise sõna mõiste on kasulik morfoloogilise analüüsi vahend siis, kui sõnavorm on struktuurilt mitmeti seletatav. (eesti keele viis, ingl cut) Struktuurilise mitmetähenduslikkuse üldterminiks on homonüümia, mis hõlmab nii fonoloogilist mitmetähenduslikkust ehk homofooniat kui ka ortograafilist mitmetähenduslikkust ehk homograafiat. Mitmetähenduslik üksiksõna on vastavalt homonüüm, homofoon või homograaf. Ühele ja samale lekseemile vastavate grammatiliste sõnade vormid ei käitu homograafia ja homofoonia osas alati sümmeetriliselt. Kõnealuse sõnavormihomonüümia ulatus on keeliti erinev. Eestikeelses ilukirjandustekstis esineb sõnavormihomonüümiat umbes 40% juhtudest. Erinevuse põhjus on morfoloogiliste kategooriate hulk. Kirjutatud teksti lugemisel ja kõne vastuvõtmisel kulub osa tõlgendusprotsessist homonüümiajuhtude analüüsiks: õige homograaf või homofoon valitakse
annaabi.ee 
