tunnustega moodustavad keele muutesüsteemi. Lekseemide eri muutevormid, mille moodustamist muutesüsteem võimaldab, on erinevad grammatilised sõnad. Nullmorfi korral ei erine kaks muutevormi teineteisest oma väliskujult ning tekivad homonüümid. Sama sõnaliigi sõnad jagunevad sageli alarühmadeks sel viisil, et eri alarühmadel on neile omased tunnused, mida ei pruugi esineda teistes rühmades. Eri alarühmadesse kuuluvatel lekseemidel on seega (tervenisti või osaliselt) erinevad eksponendid sama morfosüntaktilise tunnuse väljendamiseks. Alarühmale tüüpiline afiksite kogum määratleb teatud muuttüübi, mida eesti keeles nimetatakse käändkondadeks (nimisõnadel) ja pöördkondadeks (verbidel). Klassikaliste keelte eeskujul nimetatakse substantiivide muuttüüpe vahel deklinatsioonideks ja verbide muuttüüpe konjugatsioonideks. Eesti keele substantiivide käänamisel võib samuti eristada mitmeid muuttüüpe
Semantika e tähendusõpetus. Uurmisobjektiks on sõnade ja grammatiliste kategooriate tähendused keelesüsteemi osana. Tähendusi väljendatakse keeleliste vormide abil. Keelekasutajal on raske eristada sõna (vormi), selle tähendusest. Osade sõnade tähendus täpsem kui teistel (nt mutter ja vabadus). Sõnad omavad tihti süsteemi- e põhitähendust. Leksikaalne tähendus - dentonatsioon (semeem), mis sellel lekseemil on sõnaraamatus. 45. Polüseemia ja homonüümia. Paljudel lekseemidel on rohkem kui üks denotatsioon - nad on mitmetähenduslikud e polüseemilised. (üks kirjapilt, erinevad tähendused) Homonüümia - olukord, kus kaks fonoloogiliselt koostiselt sama, kuid kaks eraldi lekseemi. Homonüümia ja polüseemia vahel on raske vahet teha. Mida konkreetsem ja püsivam on on lekseemi referent, seda vähem on alltähendusi. 46. Tähenduskomponendid. Sõna dentonatsiooni saab kirjeldada komponentide abil. Tähenduskomponendid on esitatud üldiselt
annaabi.ee 
