priiks. Maa tunnistati mõisniku ainuomandiks. Seega pidi talupoeg ka edaspidi teokohustusi täitma. Normeeritud koormised asendati "vabade" rendilepingutega, mis andis mõisnikule võimaluse omi nõudmisi talupoegadele dikteerida. Talurahva liikumisvabadust piirati veel pikka aega. Linna asumiseks või oma kubermangu piirest lahkumiseks talupojal luba ei olnud. Pärisorjusest vabanemisega kaasnes perekonnanimede ehk priinimede panek. Nimed pandi enamjaolt mõisnike poolt ning seega leivisd eestlaste hulgas saksapärased perekonnanimed. Põllumajandus pärast pärisorjuse kaotamist. 19. saj esimesel poolel oli Eestis üle 1000 mõisa ning 60 000 talu. Mõis sai oma põhisissetuleku teraviljakasvatusest. Viljahindade langemine 1820.-1830. aastatel vähendas oluliselt mõisnike sissetulekuid. Püüti laiendada mõisapõlde. Uued põllud nõudsid rohkem töökäsi ning sundisid mõisnikke renti tõstma. See kurnas talumajandust viimse piirini.
rahvuslik eesmärk ja kõik mis oli varem, pole tähtis. Tõmbavad võrdusmärgi poliitiliste taotluste ja rahvuse vahele. Rõhutavad veel moderniseerumise tähtsust. Rahvus sai võimalikuks alles siis, kui ühiskond moderniseerus. Rahvuse jaoks oli vaja agitatsioon, palju suurem ühiskondlik kooskäimine ja ideede vahetamine. Alles tööstuse areng, linnsatumine, hariduse kasv modernsuse tunnused tegi võimalikuks, et leivisd rahvuse ideed ja propaganada. 18.saj lõpus, 19.saj alguses ttekkis rahvus identiteedina teiste kõrvae(usuline identiteet, klassikuuluvus). Peab ka eestlasi tüüpiliseks rahvuse näiteks, kes tekkisid 19.sajandil. 2. konstruktsionistid (Benedict Anderson) Anderson näitab, et rahvus polegi midagi muud kui ettekujutatud asi, pole midagi reaalset. Inimestel on tekkinud
annaabi.ee 
