eemaldati koor, mis oli kevaditi lahti, ja siis võis hakata närima. Noorte peente leppade ja okste õhukest mähka näriti otse puidult. Lepakäbid leiva sisse. Et lepakäbisid seostati näljaga, seda tunnistavad ka vanasõnad. Need jämedad ümmargused on tegelikult lepa vilikonnad, mida tavapäraselt kutsutakse käbideks. Usuti ka seda, et kui kevadel on lepad urvas, siis sügisel kaerad pääs. Külluslikku viljasaaki ennustasid eeskätt isasurvad, mida hellitlevalt kutsuti ka leivaurbadeks. Kui aga puul oli rohkesti tumenenud vilikondi ehk käbisid, millest seemned olid ammu tuulde lennanud, pidi see tähendama ikaldust. Siit nimetus näljaurvad. Värviandja ja toidunõude materjal. Lepakäbidega värviti vanasti pühademune. Selleks lõigati lepakäbid kääridega peeneks ning mähiti koos riidega munade ümber. Pärast keetmist pesti munad kohe värvipurust puhtaks, et see ei kuivaks koore külge kinni. Kõige lõpuks anti
kombestikust kumab selgesti läbi maagilist tähendust. Inimene, koduloom või põllumaa sai urbimise kaudu osa sellestsamast uuendavast ja noorendavast elujõust, mis paistis välja pajutibudest tulvil okstest. Puude urbade seas oli meie rahva pärimuskultuuris olnud eriline koht veel lepa urbadel. Lepa vanad emasurvad olid tuntud vahendiks seedimist korrastava tee valmistamisel. Kuid lepaurvad olid ka üldtuntud viljasaagi ennustajad. Rippuvaid isasurbi seostati viljapeadega ja neid nimetati leivaurbadeks. Vanu, seemnetest tühjaks pudenenud ja mustunud emasurbi seostati ikaldusega ja neid nimetati näljaurbadeks. Kui leppadel oli kevadel näha ohtralt leivaurbi, aga vähe näljaurbi, pidi see ennustama leivarohket aastat. Vastupidine seis ennustas viletsat viljasaaki. Puude õitest pälvisid talurahva silmis teistest enam tähelepanu pärna ja toominga õied. Pärnaõisi hinnati seetõttu, et nad olid olulised meeandjad. Pärnaõisi koguti ja kuivatati ka ravimtee valmistamiseks
annaabi.ee 
