ootab rõõmutu oleskelu. Mesopotaamia surm ● Jumalad kuulusid panteoni (jumalkonda), olid antropomorfsed. ● Neid kujutati suure pere või suguvõsana, kes elasid kõrgest soost ülikute elu. Erinevalt Egiptusest olid Mesopotaamia jumalad lihtinimestele lähemal, neil oli inimlikke iseloomujooni (võitlesid, tundsid kadedust ja armastasid ning ms.). Mesopotaamias oli sadu erinevaid jumalaid, kes vastutasid kõikide maailma asjade eest- jõgedest, puudest kuni leivateo ja keraamikani välja... Järgnevalt Mesopotaamia 8 tähtsamat jumalat: ANU (sumeri An)- taevajumal, jumalate isa. Oli lugupeetud, kuid ei omanud lugudes erilist tähtsust. ENLIL (semiidi Bel)- tuule-, tormi-, vihma- ja piksejumal, paljude müütide peategelane, Anu poeg. Edendas põlluviljakust, kaitses maist kuningavõimu. Arvati mõnikord olevat ka kogu maailma ja inimtsivilisatsiooni looja. EA(sumeri Enki)- Enlili poeg või vend, maa- aluste vete ja sügavuste isand. Tark ja kaval
koju leivapoju hangivad. Ahjusooja leiva lõhn kodus, selle maitse suus, äratab ellu mälestused meie esiaegadest, mil leib see kõikse peamine toit ja eluallikas oli, kirjutas Maakodus Liisa Kaasik. Leivategu on tänase kiire elu juures ehk liigagi aeganõudev ettevõtmine alates leivajuuretise ehk kohetuse käimapanekust leibade kypsemiseni. Kogu selle pika tegevuse vältel on perenaine mõtetes valmivate leibadega. Kui hakkasin ise juuretisest leiba kypsetama, tajusin leivateo erilist vaimsust. Ei tulnud mõttessegi segada leivakohetust lusikaga nagu kiiret pannkoogitaignat, vaid ikka oma puhaste kätega, puistates nõnda oma käte väe läbi valmivatesse pätsidesse ka parimaid soove perele. Leib ei ole pelgalt maitseelamus, vaid midagi palju enamat. Meie keeles on tänini säilinud väljendeid, mis leiva põlist tähtsust kinnitavad: ,,leibkond" ,,leivad yhte kappi panema", ,,leiba teenima", ,,leivakõrvane"
ahjuluudasid, talvel kasutati kõikjal ahju puhastamiseks vihtasid. Enne leibade ahju panekut vajutati neisse mitmesuguseid märke, sh maagilisi (rist, viiskand, peremärk). Õige leivaahju kuumus peaks olema kogu küpsemise aja ühtlaselt 250 kraadi. Vanasti kontrolliti ahju kuumust näiteks visates jahu ahjupõrandale - kui see kõrbes, oli ahi veel liiga tuline. Leivad pandi ahju puidust leivalabidaga ja need küpsesid seal umbes 2-3 tundi. Leivateo ajal pandi tihti ahjusuu ette küpsema ka katsekakk - paistekakk, mis oli väiksem. Kui leivad ahju läksid, tehti rusikasuurune taignamuna ja lasti vette, kui see vee peale kerkis, oli paras aeg ahjust leivad välja võtta. Kui leivad ahjust välja võeti, niisutati neid veega, rannas kalasoolveega. Retseptid Odraleib 1 l vett või piima 25 g pärmi 2 kg odrajahu soola, suhkrut Pärm, sool ja suhkur segada sooja piimaga, lisada jahu. Sõtkuda tainas, lasta kerkida. Vormida
Mõnel pool pole peremees enne leiba lõiganud, kui kausitäis suppi oli pere peale ära söödud. Kui peremeest ei olnud või oli ta vanadusest leivalõikamiseks jõuetu, tegi seda sulane. [] Viljakusmaagia. Esimese vihu teradest jahvatatud jahust küpsetatud leibu ja jõululeibu, millele anti sea kuju (jõuluorikas), hoiti viljasalves ja jagati jõulude või karjalaskepäeval inimestele ja loomadele. Neid on nimetatud kakkudeks (jõulu-, nääri-, pruut- ja karjasekakk). Leivateo ajal küpsetati leivataignast paistekakkusid (vanemad odrajahust leivakesed). [] Leiba peeti pühaks. See lähtub ka eestlaste vanasõnast: ,,Austa leiba, leib on vanem kui meie". Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta selle üles võtma ja suud andma. Pätsi ei pandud lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole leivatükk võis majast välja minna. Õhtul ei lõigatud uut
annaabi.ee 
