teisi saiatooteid. Pidevalt kasvab nisuleiva osatähtsus: varem vaid pühadelaual leidunud nisuleib on nüüd enamikus kohtades muutunud domineerivaks. Rukkileiva tagaplaanile jäämine on tingitud ka Mordva geograafilisest asendist - stepivööndis kasvatatakse enamasti nisu. Varem külvasid nisu ainult rikkamad inimesed. Kehvikud kasvatasid rukist ja seetõttu söödi põhiliselt rukkileiba. Keelejuht Irina Artamanova rääkis sellest nii: Iseloomulik on see, et alati enne leivategemist sõelutakse jahu. Nähtavasti ei jahvatata vilja kuigi peeneks ja alles hiljem, olenevalt sellest, mida tahetakse valmistada, sõelutakse jahu läbi vastava jämedusega sõela. Kuna sõelumisega läheb palju jahu kaduma, ei tihka vaesemad inimesed jahu raisata ja eelistavad jämedamast jahust leiba. Leib tehakse hapendatud taignast. Hapendamiseks kasutatakse juuretist tshapaftuma, mida hoitakse tavaliselt samas nõus, kus tainast tehakse:
Paremini sobis lehtpuu, mis ei anna maitset ega pragune. Künapuu oli ühest küljest ¾ puu jämeduseni siledaks tahutud ja seest õõnestatud. Otstessse olid tehtud samast puust käepidemed. Leivategemisel asetati küna puidust raamile, millel oli neli jalga. Raamil oli süvend, kuhu küna asetati. Künal oli samast puust kaas ja seda kasutati ainult leivategemiseks. Vaheajal hoiti leivaküna kas viljaaidas või rehetoas - kuivas puhtas kohas. Leivaküna ei tohtinud pärast leivategemist pesta, vaid see kaabiti nüri noaga puhtaks. Nii jäi küna seintele mingil määral vana juuretist, et uus leib paremini hapneks ja kääriks. Kokkukaabitud kaapest tehti nn. kaapekakk (minileib), mis pandi kaljatõrde likku kaljale rammuks ja maitseks. Kui aga leivategemise vahe oli 2-3 kuud, tuli küna enne tarvitamist põhjalikult keeva veega puhtaks küürida. Sama tehti ka siis kui võeti kasutusele uus leivategemise nõu. Leivategemise eelõhtul toodi aidast vakaga jahu ning leivanõu
annaabi.ee 
