Tuglas oli väga loominguline, müstifitseeritav ja maske vahetav kirjanik. ,,Poppi ja Huhuu" kokkuvõtte. Tegelased: Popi- koer Huhuu- ahv Kokkuvõtte: Ühel hommikut tõusis Isand väga vara. Tuba oli veel pime ja Isand süütas küünla vasksel jalal. Isand riietas ennast riidesse ja vaatas liikumata küünla leeki. Ta oli viimasel ajal imelik. Ta tuli hilja öösel koju, istus küünla juures, murdis leiba, kuid unustas söömata, hoidis seda leivapala käes ja rääkis iseendaga. Öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Popi lähenes Isanda juurde, et lohutada teda, kuid Isand ei tundnud seda. Varahommikul tõusis Isand üles ja lahkus kodust. Otse Popi nina ees sulges Isand ukse. Mitu päeva polnud Isand koju tulnud ja Popi oli mõelnud, miks ta pole liha toonud,juba mitu päeva? Popi hakkas mööda tuba ringi jalutama, kuid asjata, Isandat ikka ei tulnud koju. Popi pöördus tagasi oma madratsile ja tõmbas
Nad on solvunud, pahased ja kurjad, kui Leemeti pere ei taha haldjaid ja muid asju uskuda ning ei käi enam pühas hiies. Ole ise ja lase teistel ka olla. 9. Moeasi Oli isegi nagu uhke tunne süüa leiba. Seda salapärast ja keelatud kraami, mis pealegi ei maitsenud üldse hästi, selle närimine tundus meheväärilise kangelasteona. Laps ei oleks sellega hakkamasaanud, tema oleks maitsetu sodi suust välja ajanud, aga meie ei teinud teist nägugi ja neelasime leivapala viimaks vapralt alla. Olime järelikult juba suured mitte poisid, vaid täitsamehed. Paljusid asju proovitakse sellepärast, et see on moes või et oma kaaslastele muljet avaldada. Tänapäeval võime paralleele tõmmata suitsetamise, joomise või narkootikumide tarbimise pärast. Tahetakse näidata oma kaaslastele, et nad on julged, vaprad ja igat moodi kõvad mehed. 10. Tagatiseta lubadused (mis silmist, see südamest)
leivakõrvane. Nii on leib meie rahvakultuuris toidu algus, selle ema. Soovides maarahva kombel jatku leiba, soovime jatku toidule ja elule. Hoides elavana leivaga seotud uskumusi, hoiame oma rahva põlisel kombel pere leivaõnne ja tervist. -- Meie pere leivatarkusi Meie pere (minu ja mu mehe) juured ulatuvad Võru-, Tartu-, Harju-, Viru- ja Saaremaale. Sealt on meie koju jõudnud sellised tarkused: 1. Ei ole kunagi pandud leiba selili. 2. Mahakukkunud leivapala võeti kähku yles, puhuti puhtaks ja temalt paluti andeks. Ka antakse vahel maha kukkunud leivale kolm korda suud. 3. Kerkima pandud leibadele teeme alati oma leivamärgid ja anname neile oma head soovid. 4. Ahjust tulnud leivad lähevad puhta rätiku alla jahtuma. 5. Lapseootel naine leiva otsa- ja lõpukontsikuid ei söö, muidu kasvab laps ahneks. 6. Meie peres ei alustata uut leiba õhtul. 7. Ei panda leiba lõigatud poolega ukse ja akna poole, siis kaob leivaõnn majast. 8
annaabi.ee 
