linnupette söömiseks. 5.Leiba peeti pühaks. Austa leiba, leib on vanem kui meie. Kui leivatükk maha kukkus pidi sellele kohe suud andma-nii ei tulnud vaesus majja.Pätsi ei pandud lauale nii,et lõigatud ots oli ukse poole- leivatükk võis uksest välja minna.Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab.Andes võõrale leiba lõikas perenaine pätsi otsast kärsakese ära, et mitte oma leivaõnne ära anda.Kui söömas oli pere siis sai leivakontsu pere tütarlaps, et tal kasvaksid ilusad rinnad. Leiba ei tohtind selili asetseda või käega murda, muidu pidi pereema ära surema. Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, siis tähendas see seda, et tuleb tüli-pere laguneb.Leiva taigna sõtkumisel pesi perenaine hoolikalt käed ja sidus pähe rätiku. Palja peaga ei tohtinud tainast sõtkuda.Leivaviil asendas tihti peale pidulauas taldrikut kuhu peale pandi sülti ja liha. 6
daemonum'». Me ei tegele just süütute asjadega.» «Tasemini, magister! Ma aiman seda isegi,» ütles Charmolue. «Kuid mis parata, tuleb ometi tegelda ka hermeetikaga, kui oled ainult vaimuliku kohtu -kuninglik prokurör, kelle palk on aastas kolmkümmend Tours'i taalrit. Ainult kõnelgem tasa.» Sel silmapilgul ulatus Charmolue teritunud kõrva mingi matsutamine ja närimine kolde all. «Mis see on?» küsis ta. Oma redus tüdinenud ja igavust tundev skolaar oli leidnud vana leivakontsu ja hallitanud juustuviilaku, kohe nende kallale asunud ja oma lohutuseks einetama hakanud. Et ta väga näljane oli, siis matsutas ta närides kõvasti iga pala, ja see ajaski prokuröri ärevile. «See on mu kass,» ütles ülemdiakon kähku, «sööb hiirt.» Seletus rahustas CharmolueM. «Tõepoolest, magister,» vastas ta aupaklikult naeratades, «kõigil suurtel filosoofidel on oma koduloomad olnud. Mäletate, mis Servius * ütleb: Nullus enim locus sine genio est.»
annaabi.ee 
