Seetõttu küpsetati jakobipäeval uudseleiba või vähemalt odrakaraskit. Kui talus küpsetati esimest korda uudseleiba, anti igaühele, kes juhtus majja tulema, tükk leiba. Uudseleiva päev oli pere pidupäev. Lauritsapäevaks oli uudseleib juba kõigil laual ja selle kohta oli vanarahval ka vastav ütlemine: „Laurits toob laia leiva”. Kagu-Eestis küpsetasid perenaised kevadel karjalaste meeleheaks ja karjale õnneks väikese leivakaku, mille keskele vajutatud lohku suruti poolest saadik terve muna. Leival on oluline koht olnud ka eestlaste tavanditoitude hulgas. Näiteks katsikule minnes oli vanimaks katsekakuks ehk tuhuleivaks parem puhtast viljast kakuleib, odrajahust karask, odraleib või muu kakk. Leiba kasutati ka õnnetoomiseks ja ennustamiseks. Seda eriti pulmades ja jõulude ajal. Leib oli vanade eestlaste jaoks püha. Sandra Miil K-13 A
Aja jooksul on karjalaskepäeva funktsiooni üle võtnud jüripäev. Et karjaõnn püsiks, söödeti karja väljalaskmisel loomadele alleshoitud jõululeib või vastlapäeval tehtud ja hoiule pandud leib. Igale loomale anti tükk leiba, et loomad oleksid aasta läbi söönud ja sigiksid hästi. 23. aprill (jüripäev) Uuemal ajal lasti kari välja tavaliselt jüripäeval. Nii tähtsal päeval küpsetasid perenaised karjalapsele tema meeleheaks ja karjale õnneks väikese leivakaku. Kaku keskele vajutatud lohku suruti poolest saadik terve muna. 25. juuli (jaagupipäev) Tähistab heinateo lõppu ja rukkilõikuse algust. Lõikusaja alguse tõttu küpsetati jaagupipäeval uudseleiba. Esimesest lõigatud viljavihust tehtud uudseleiba hoiti viljasalves alles. Sellest jagati tükikesi nääride ajal loomadele ja kevadel kündjale. 29. Jõululeivad Jõululeib kogub enesesse erilise kaitsva ja tervistava jõu, mis kandub hiljem edasi selle sööjatele
annaabi.ee 
