armastatud tädi Ruth taas avalikuse ette ilmus. Oli ka juttu, et ta ei soovinud sinna üldse minna. Kuid lõpuks sai meel siiski muudetud. ,,Ega ma intervjuud ei anna," ütleb Ruth Püss ehk nagu teda mitu põlvkonda eestlasi tunneb tädi Ruth, kui teda Valgetähe viienda klassi teenetemärgi pälvimise puhul õnnitleme. ,,Teate, see on põhimõtte küsimus. Olen iseendale lubanud ja mina seda lubadust ei murra." (,,Tädi Ruthi kuulsaim sõnapaar: Jawaharlar Nehru", Verni Leivak, Õhtuleht, 2005) Ruth Püss on ise öelnud, et ainuke mees, kellele ta intervjuud oli nõus andma, oli Urmas Ott. Kahjuks ei saanud ka see andekas mees Ruthi käest sõnakestki. (Perekonna allikad, 2009) ,,Peale ekraanilt lahkumist loobus Ruth Peramets Püss kõigist intervjuudest ning avalikest esinemistest ja pühendus ainult perekonnale." (Hüvasti, lapsepõlve lemmiktädi Ruth!, Õhtuleht, 2005)
populaarseks muutunud ja oleme lastega filmigi korduvalt vaadanud, siis oli suhteliselt selge, et läheme uut lavastust Tartus vaatama. Piletid maksid muidugi terve varanduse ja mõnes mõttes oleks parem, kui mingit rahamaitset suhu ei tuleks (mul ei tulnud). Täna lugesin Tartu Postimehest teatriteaduse tudengi arvustust ja mõtlesin, et panen siiski oma mõtted ka kirja, kuna mulle tundus see arvustus … kuidagi vale. (Nüüd hiljem kirjutab ka Verni Leivak suures Postimehes – temaga olen nõus. Arenguruumi muidugi on, aga väga tänuväärne ja värske trupp siiski. Kõige suuremaks väärtuseks peangi seda rõõmu ja indu, mida lavalt kiirgab – käisin teist kordagi vaatamas, juhuslikult ja enne minekut olin veidi skeptiline, kas ikka viitsin – kohale jõudes oli aga sama energia tagasi, nii kui etendus põhimõtteliselt käima läks ja laulma hakati, Suveulm). Grease‘i puhul on esmaseks toredaks asjaks ju muusika – see on
annaabi.ee 
