küpsetuskuumuse tagamisel leivaahjus. Vanasti valmistati leiba lehtpuust õõnestatud piklikus leivakünas. Saaremaal, Muhus ja Läänemaal nimetati küna levalöime, Tartu-, Viljandi- ja Pärnumaal mõhk, setudel ruih, Sangastes ka ruhe, Häädemeestel leivamold. Leivaküna oli umbes 1,5-2,5 m pikk ja selle suurus sõltus sellest, kui palju leiba tuli teo ajal teha. 19. sajandi lõpust tehti leiba ümmarguses leivaastjas. Leivanõu peal hoiti kaant ja paljudes peredes ka selle tarvis kootud riiet. Leivanõud ei pestud, peenema leiva tegemisel kaabiti nõu puhtaks. Leivanõud hoiti kuivas kohas, et see hallitama ei läheks. Leibade silumine enne ahjupanekut leivaastjale asetatud leivalabidal Kui ahi oli küdenud, tõmmati puust roobiga söed ahjust välja ahjusuu ees olevasse leesse, koldesse ehk tuhkahauda, seejärel pühiti ahjupõrand ahjuluuaga puhtaks. Mandril kasutati
kõige õnnetumaks inimeseks. Ta oli üksi, ihuüksinda selles maailmas. Talle näidati näpuga, teda pilgati tänaval, seersandid peksid teda, räbalais jõnglased irvitasid tema üle. Siis sai ta kahekümneaastaseks. Kakskümmend aastat aga tähendab avalikule naisele juba vanadust. Liiderlik elu ei toonud talle rohkem sisse kui varem tikkimistöö, iga juurdetuleva kortsu pealt kahanes sissetulek ühe eküü võrra. Tuli jälle karm talv, puid oli harva koldes, samuti tainast leivaastjas. Ta ei saanud enam tööd teha, sest liiderlikuks muutudes oli ta ka laisaks läinud, ja laisaks minnes oli ta veel himuramaks muutunud. Nii vähemalt seletab Saint- Remy preester, miks niisugused naised vanas põlves rohkem külma ja nälga kannatavad kui teised. «Jajah,» tähendas Gervaise, «aga mustlased?» «Kannata nüüd natuke, Gervaise!» ütles Oudarde, kes nii kärsitu polnud. «Mis jääks lõppu, kui juba alguses kõik ära jutustada? Palun jätkake, Mahiette. Vaene Chantefleurie
annaabi.ee 
