suurem ja kõige madalamahäälsem liige. Tuubaga nagu kontrafagotigagi saab sümfooniaorkestris kuuldavale tuua kõige madalamaid hääli. Tuubasid tunti juba Vana-Roomas. Sealne tuuba oli sirge, laia lehtriga signaalitoru. Ilmselt oli selle riistapuu hääl niivõrd sisendava kõlaga, et ta nimi ja tähendus mingi teate või signaali andjana-toojana kandus edasi keskaega. Tuba mirum pidi inglite käes kõlama sel päeval, kui maailm lõpeb. Kindlakskujunenud kirikliku leinateksti põhjal tekkis muusikaline vorm - Requiem. Selle üks osa on Tuba mirum. Niisiis on Vana-Rooma tuuba pill, mis on andnud nime ka muusikalise vormi ühele osale. Kaasaegse tuuba esivanemaks olid mitmesugused madalakõlalised sarved. Möödunud sajandi algul, mil suure vaimustusega paigaldati pasunatele ja sarvedele ventiile ja pumpasid, sündis ka kaasaegne tuuba. 1835. aastal ehitasid Berliini pillimeistrid W. Weiprecht ja J. G. Moritz esimese basstuuba, millest kujunes
madalamahäälsem liige. Tuubaga nagu kontrafagotigagi saab sümfooniaorkestris kuuldavale tuua kõige madalamaid hääli. Tuubasid tunti juba Vana-Roomas. Sealne tuuba oli sirge, laia lehtriga signaalitoru. Ilmselt oli selle riistapuu hääl niivõrd sisendava kõlaga, et ta nimi ja tähendus mingi teate või signaali andjana-toojana kandus edasi keskaega. Tuba mirum pidi inglite käes kõlama sel päeval, kui maailm lõpeb. Kindlakskujunenud kirikliku leinateksti põhjal tekkis muusikaline vorm - Requiem. Selle üks osa on Tuba mirum. Niisiis on Vana-Rooma tuuba pill, mis on andnud nime ka muusikalise vormi ühele osale. Kaasaegse tuuba esivanemaks olid mitmesugused madalakõlalised sarved. Möödunud sajandi algul, mil suure vaimustusega paigaldati pasunatele ja sarvedele ventiile ja pumpasid, sündis ka kaasaegne tuuba. 1835. aastal ehitasid Berliini pillimeistrid W. Weiprecht ja J. G
annaabi.ee 
