t. olge osavõtlik, ärge suruge end peale. Uurige välja, millised on õpilase soovid. Vältige järsku avalikustamist. Halvasti mõjub kui öeldakse "vaeseke" või "ma tean, mis tunne sul on". Mõned õpilased ei soovi, et juhtunust räägitakse. Sel juhul laske lapsel valida jutukaaslased ise. Vaadake, ehk saab mõni teine õpetaja aidata. Olge kannatlik, leidke õige ajahetk. Ergutage sõprade toetust. Selgitage lastele tavalisi leinareaktsioone, lubage neil rääkida, kuidas nad saaksid toetada, andke nõu, kuidas nad saaksid aidata. Planeerige olukorda koolis, püüdke sobitada lapsele õppekava, andke eksamiteks lisaaega. Lapsel võib kontsentratsiooniraskusi olla kuni 2 aastat, ärge unustage seda paari kuu pärast. Leinavatele lastele toimuvad ka toetusgrupid, mille eesmärk on: Julgustada lapsi väljendama oma tundeid ja mõtteid.
tradistsioonidest/kommetest vähem, sest nad ei ole pidanud pealt nägema nii paljusid surmasid, kui vanasti lapsed nägid (inimesed surid nooremana, ka lapsed surid päris tihti), sest meditsiin ja hügieen on arenenud kõrgema tasemeni. Nüüdisajal pakutakse leinajateleka rohkem teenuseid, mis võimaldavad kriisisituatsiooniga paremini toime tulla. Põhjused, miks vanemad ei märka laste leinasümptome: 1. Vanemate endi seisund- kui nad ka leinavad 2. Oskamatus ära tunda lapse leinareaktsioone- ei puugi nt kohe üldse reageerida 3. Lapse alahindamine- last peetakse liiga nooreks, et toimunust aru saada 4. Vanemal puudub vahetu seotus surnuga- nt kui lapse klassi- või mängukaaslane sureb siis märgatakse harva, et laps leinab Vanemad näevad laste reaktsioonis käitumise muutust, lapsed ise aga subjektiivseid tegureid nagu psühholoogiline seisund ja kehalised vaevused. Lapse reaktsioon surmale loeb: vanusest(mida vanem seda teadlikum tunnete
annaabi.ee 
