Ainsa pärast plahvatuse lööklainet püsti jäänud Hiroshima hoone A-Bomb Dome’i ümber on kohutavat päeva mälestama ehitatud memoriaal. Püsivat ohtu algelised tuumapommid õnneks ei jätnud, radiatsioon ei ületa täna looduslikku fooni. Loodus elas plahvatuse üle. Juba paar kuud pärast plahvatust läks lehte üks sealsetest söestunud iidsetest hõlmikpuudest, Hiroshima kannab aga eriti suurt hoolt puude eest, mis tuumaplahvatuse üle elasid – lähim neist, üks leinapaju, kasvas 370 meetrit hüpotsentrist. Jaapani võimudele tuli Hiroshima häving ootamatult, esialgu ei suutnud armeejuhtkond kuidagi aru saada, miks igasugune kontakt linnaga katkes. Luurelennule saadetud piloot nägi hävitatud linnast kerkimas hiiglaslikku tolmupilve, sama tuumaseent imetles äralennul ka pommi alla visanud ja hüüdnime Enola Gay kandva pommitaja B-29 meeskond. Alles pärast president Harry Trumani raadioesinemist sai Tokyo teada, mis linnas tegelikult juhtus.
end õhtu purpurpehmeil tunnel tahaks anda. kuis kuurdub armulill, mis pandud silme vette. Siis oled vaikusen mu ligi üksi sina. Kui õhinast, nii imelisest, meeled viidi teed ihalduse siis; sind õrnalt hoidsin mina, Visnapuu 2003:12 Ühele naisele 1 Üks kord su nägin oma teel, Kui merivaigust rasked hiukse üle õla, siis kadusid kui õhtutaeva valgus sina nii ainus kord su nägin oma teel. ning üksi, nagu leinapaju maantee ääre mina, Kas tuled iialgi nii ilus veel su tulekut jäin kurtes ootama veel. kui jäänud sinust minu hinge mälestuse kõla. Jäi meelde veel kui muinasjutt su naiseline ilu ja simapilk, mil seisid keset teed. Su ümber õhtupäike sidus keed, siis läksid sa, jäi maha minu ümber öine vilu. Visnapuu 2003:23 Marie Under ● Sündinud 27. märts 1883. ● Ta isa oli Friedrich Under, ema Leena Under ja tal oli 4 õde-venda.
Rahvajutt seletab vanade pajude tüvelõhesid ja -õõnsusi Juudase poomispuuks olemisega, nimelt on paju see, kes toimunu pärast kannatama peab. Paju arvatakse sümboliseerivat kooskõla ja harmooniat. Vana-Kreeka mütoloogias oli paju algselt puujumala kehastus, hiljem jumalanna Artemise atribuut, mis sümboliseeris lapse sündi. Kristluses on paju evangeeliumide sümboliks. Paju on läänemaailmas traditsiooniline leinasümbol, kuid seostatakse ka hüljatud armastajatega. Leinapaju tähendab leina ja kurbust, vanasti usuti, et kui leinaja või mahajäetu kannab pajuoksa, siis võtab paju valu enda kanda ja inimene võib hingelist kergendust saada. Hiinlastele sümboliseerib paju, esindades yin-poolt, kevadet, naiselikkust, sarmi, graatsiat, pehmust, Kuud ja lahkumist. Paju on seostatud Kuuga ja arvatakse mõju avaldavat Kalade märgi all sündinuile. Druiidide puuhoroskoobi järgi on nn pajuinimene sündinud harilikult 1.10. märtsil või 3.12. septembril
1895. a. Sant' Agatas viibinud vene muusikakriitiku V. Korganovi mälestustest kerkib lugeja ette luitunud tarade ja kollaste maisipõldude vahel laiuv aed ning suure terrassiga kahekorruseline maja. Palazzo Verdi, nagu ümberkaudsed elanikud seda hellitavalt nimetasid. Erepunane müür ja suured malmist väravad paistsid rohelis-valgel taustal meeldivalt silma. Kõrged, peaaegu troopikaliselt tiheda lehestikuga puud, smaragdne muru, majaesised lillepeenrad ja kaks nukrat leinapaju kahel pool väravat lisasid maalilisele pildile meeleolu ja toredust. Villa läheduses paiknesid ilusad ja puhtad talumajad, eeskujulikud farmid, kaunis kunstlik järv ja suurepärased tallid Verdi tõuhobuste tarvis. Ent tänavalt seda kõike ei näinud. Imepäraseid kaunidusi varjas kiivalt karge müür. A. Ghislanzoni arvates peitus Sant' Agatas, nagu Verdi loomuseski, midagi kaksipidist.
Need olid teistsugused kui kõik muud pildid, mis ma iial olen näinud: enamasti tumedamad kui harilikud pildid. Ühe' peal oli naine õhukeses mustas kleidis, mis kaenla alt vööga oli kinni seotud; käised olid keskelt laiad kui kapsad; peas oli naisel lai must torukujuliste servadega kübar musta looriga; valgetel õhukestel sukkadel olid mustad paelad ristamisi; jalas olid üsna väikesed mustad teravate ninadega kingad; ja naine toetus mõtiskelles parema küünarnukiga hauakivile leinapaju all, teine käsi rippus ja hoidis valget 312 taskurätti ja käekotti. Pildi alla oli kirjutatud: «Ah, kas ma sind iialgi enam ei näe?» Teisel pildil oli noor daam ümberringi siledasti üles pealaele kammitud juustega, mida seal kamm kinni hoidis; kamm oli nagu tooli seljatugi. Ja daam nuttis taskurätikusse ning teises käes oli tal surnud lind seljali, jalad püsti; ja pildi alla oli kirjutatud: «Ah, iialgi ei kuule ma enam su magusat laulu
annaabi.ee 
