Kirjanduses sellest väga ei räägita. Kirjanikud ei maini, kuidas naised üksi lastega hakkama pidid saama, elatist teenides ning ise samal ajal muretsedes. Rohkem räägitaksegi sellest, kuidas emad, tütred ja kaasad enda lähedasi igatsevad. Tihti pajatatakse sellest, kuidas sõda mehe ellu armi jätab ning teda emotsionaalselt kurnatuks muudab, kuid vähem mainitakse naisi, kes samuti kurnatud ning väsinud on. Naised olid väsinud ootamast, muretsemast ning leinamast. Ka nende elud olid pea peale pööratud, kuid selle peale ei mõeldud. Naine pidi olema tugev, et hoolitseda laste ning kodu eest. Tal ei olnud aega muretsemiseks. Sõda jälitab meid alati ning me ei leia sellest päriselt pääsu mitte kunagi. Enamikest teostest leiab näiteid sõja kohta, mis on sisse põimitud läbi sümbolismi. Sõjaajal oli ilmselt raske teostesse selliseid rangeid teemasid panna ning läbi sümbolismi sai ka ühiskonnakriitilisi väljaütlemisi teostada
"Oh, ta on nii tubli... Kindel kui kalju." Sageli surutakse valu alla ka põhjusel, et inimene kardab oma piinavaid tundeid. Püüe valu peljata ja vältida on äärmiselt inimlik. Miks on südamevalu eitamine või allasurumine nii halb? Sest see pakub üksnes ajutist lahendust. Valusad tunded ei kao kuhugi ning nagu vigastatud põlve kinnisidumine, takistab ka tunnete kinnimätsimine lõplikku paranemist. Need, kes keelduvad leinamast, pikendavad paranemisprotsessi. Kaotustunne vaevab neid palju kauem, nad muutuvad haigustele vastuvõtlikumaks ning satuvad sageli sügavasse depressiooni. Valu allasurumine lihtsalt ei aita. Naaseme hetkeks füüsilise vigastuse juurde. Teine võimalus on lasta haaval õhu käes paraneda. Sel juhul kaasneb oht, et kukute uuesti ja vigastate koorikut või nokitsete selle hoopis ise ära. Iga kord, kui koorik ära tuleb, ilmub selle alt uus haav, mis peab hakkama uuesti kinni kasvama
annaabi.ee 
