pikas mustas mantlis...Mehe nägu on vaha karva kahkjas, sinkjad huuled pooleldi avatud. Tühja pilguga tardunud silmad ei vaata enam igaviku siinpoolset, nähtavat külge..., nägu aga on kõigest ümbitsevast kaamem ja liikumatum..." Hoolikalt on läbi mõeldud värvid: vaimuliku must mantel, pimedate ühesugused hallid riided, ööpimedus metsas, milles kuukiire valgus tõstab esile ainult surnud teejuhi kahvatu tähendusrikka näo ja pikavarreliste asfodillide, leinalillede helendavad laigud. Napp on ka näidendi keel. Pimedad räägivad vähe. Nende lühikesi, rõhutatult lihtsaid repliike katkestavad pikad pausid. Vaikimisel on Maeterlincki dialoogides eriline koht. Näidendis "pimedad" avaldub Maeterlincki keerukas lihtsus, nimelt vaikimine, milles paljugi jääb vaataja kujutlusvõime aimata ja täiendada. Pimedad avastavad lõpuks, et nende teejuht on surnud, ning otsustavad midagi ette võtta. Ainus
raugastunud vaimulik pikas mustas mantlis...Mehe nägu on vaha karva kahkjas, sinkjad huuled pooleldi avatud. Tühja pilguga tardunud silmad ei vaata enam igaviku siinpoolset, nähtavat külge..., nägu aga on kõigest ümbitsevast kaamem ja liikumatum..." Hoolikalt on läbi mõeldud värvid: vaimuliku must mantel, pimedate ühesugused hallid riided, ööpimedus metsas, milles kuukiire valgus tõstab esile ainult surnud teejuhi kahvatu tähendusrikka näo ja pikavarreliste asfodillide, leinalillede helendavad laigud. Napp on ka näidendi keel. Pimedad räägivad vähe. Nende lühikesi, rõhutatult lihtsaid repliike katkestavad pikad pausid. Vaikimisel on Maeterlincki dialoogides eriline koht. Näidendis "pimedad" avaldub Maeterlincki keerukas lihtsus, nimelt vaikimine, milles paljugi jääb vaataja kujutlusvõime aimata ja täiendada. Pimedad avastavad lõpuks, et nende teejuht on surnud, ning otsustavad midagi ette võtta. Ainus nägija nende hulgas on sülelaps, kes ei oska veel
annaabi.ee 
