tekkeks ja arenguks, vereloomeprotsessideks, mitmete väävliühendite ainevahetuse korrastamiseks, kehavõõraid ühendeid kahjutuks muutvate süsteemide toimimiseks. Kui aga organismis on liiga palju molübdeeni, soodustab see podagra teket. Molübdeen oksüdeerib puritiini kusihappeks, neerud ei jõua seda kehast välja viia, mille tulemusena sadestub see sooladena kudedesse. Kusihappet peeti geniaalsuseaineks, sest paljudel silmpaistavatel leiduritel ja väejuhtidel oli podagra, näiteks Aleksander Suurel, Cromwellil, Newtonil, Darwinil, Goetheil ja Rubensil. Podagrahaiged on tavaliselt sihikindlad ja erakordselt töövõimelised. Sellest järeldub, et mida rohkem molübdeeniühendeid on pinnases, seda molübdeenirikkamad on toiduained, seda suurem on vere kusihappesisaldus, seda rohkem podagrat ja geniaalseid mõtteid... . KOOL Molübdeen
saanud meie nüüdne jalgratas. Kaks ratast, raam, sadul, juhtraud ja lihtne ülekanne, mis lubab ratta lihaste jõul pöörlema panna. Mitte midagi ülearust, mitte midagi sellist, milleta võib läbi saada. Näib, et lihtsamat asja olla ei saa. Lihtsamad olid ainult jalgratta eellased-jooksurattad. Neist ta seiklusrohke ja põnev arengulugu alguse saigi. Leiutuspalavik Sõiduk, millest räägime, ilmus teedele ammu-1801.aastal. Ja sellest peale pole leiduritel rahu. Nad nuputavad jalgratta jaoks ühtelugu midagi uut. Kujutlegem Inglismaa ja Sotimaa hämaraid kuurialuseid, Prantsusmaa ja Saksamaa metallitöökodasid... Murelikult ja kortsus kulmul vaatab leidur nurgas seisvat jalgratast. Ta pole selle vana mudeliga põrmugi rahul, ta erutatud ajus on juba küpsemas hiilgav jalgrattaidee, mis homme hämmastab maailma. Tekib küsimus, miks peavad jalgratta liikuma panema jalad? See on ju triviaalne! Paistab et nii mõtles 1821
annaabi.ee 
