ning valitsuse maksupoliitika ümbervaatamise. Valitsus lükkas sama aasta mais Mosley ettepanekud tagasi, mispeale ta oli sunnitud valitsusest lahkuma; ühtlasi lahkus ta Leiboristlikust Parteist, et luua briti variant fasismist, mis kujutas endast segu korporatismist ja antisemitismist. 1931. aastal asutas ta New Party (N.P.), mis pidi propageerima eelnimetatud majandusuuenduse programmi, mida teised erakonnad ja valitsusringkonnad vastustasid. Hoolimata mitme senise leiboristist ja konservatiivist parlamendisaadiku liitumisest N.P.-ga tabas erakonda 1931. aasta üldvalimistel täielik fiasko - Alamkojas ei saadud ainsatki kohta ja isegi kommunistid saavutasid rohkem poolthääli. Läbikukkumine sundis Mosley'd valima radikaalsema tegevusvormi. "Mosley oli võitleja, kes tõmbas ligi teisi võitlejaid: kui ta poleks seda suutnud, poleks ta end fasistiks nimetanud. See ei tähenda, et ta otsis tulekoldeid. See ei tähenda, et see polnud tema eesmärk number üks
tööstuspiirkond. See oli väga radikaalne ja leidis USAs tugevat vastuseisu, mistõttu jäeti kõrvale. Jalta konverentsil veebruaris 1945 lepiti kokku Saksamaa jagamises neljaks okupatsioonitsooniks, oma tsooni pidid saama NSV Liit, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa. 17.01-2.08.1945 tomunud Potsdami konverentsil, kus USAd esindas uus president Harry Truman ja Suurbritannia esindajaks sai poole konverentsi peal uus leiboristist peaminister Clement Attlee, otsustati: 1) Saksamaa ja Austria jäävad eraldi riikideks, 2) Saksamaa, Berlin, Austria ja Wien tuleb igaüks jagada neljaks okupatsioonitsooniks, 3) Poola läänepiir nihkub Oderi jõeni, kuid suur osa Ida-Poolast läheb NSV Liidule, 4) NSV Liit saab endale Ida-Preisimaa2, 5) Saksamaa demilitariseeritakse ja natside üle mõistetakse kohut, 6) NSV Liidul lubatakse oma tsoonis võtta reparatsioonimakse. See pidi tagama Saksamaa rahumeelsuse.
annaabi.ee 
