Seda raha oli vaja sotsiaalprogrammide rahastamiseks. Samade vahendite abil ehitati ka kõige moodsamalt soomustatud sõjalaevu drednoote. See eelarve tekitas aga konservatiivide vastuseisu. Korraldati uued valimised, kus Lloyd George'il õnnestus võimule püsima jääda üksnes leiboristide toetusele. Selle säilitamiseks kehtestati leiboristide poolt peale surutud 8-tunnine tööpäev mäenduses ja võeti vastu miinimumpalga seadus. Ajapikku õnnestus leiboristidel tõrjuda Liberaalne Partei konservatiivide traditsioonilise konkurendi kohalt ning muutuda ise tähtsuselt teiseks parlamendierakonnaks Inglismaal. Majandus arenes jõudsalt seosest raudteevõrgu laienemisega ning konveiermeetme kasutusele võtmisega. Paranes kauba kvaliteet ja hind alaned mingil määral. Töölised said endale juurde õigusi seoses proletariaatide ilmumisega poliitikasse, kuid inimeste elujärg ja heaolu ei paranenud hüppeliselt.
Prantsusmaa ja Saksamaa olid vastu USA poliitikale. Kuigi suhted Euroopa riikidega olid brittide jaoks olulised, olid need enamasti transatlantilistest madalama prioriteediga. 2005. a. mais toimunud parlamendivalimised võitis vaatamata oma populaarsuse langusele ometi T. Blair, kuigi mitte enam mäekõrguselt nagu kahel eelmisel korral. Põhjuseks muidugi Iraagi sõda ja Blairi poliitika erisuhe USAga. Tuleb nentida, et seekordsetelgi valimistel polnud leiboristidel arvestatavaid vastaseid ei platvormi ega liidrite mõttes. Blair on kindlasti maailma viimase aja väljapaistvamaid riigitegelasi, kes on väga karismaatiline isik. Ta on meeldinud nii omadele kui võõrastele. Ta näis kehastavat lootusena tunduvat võimalust, et poliitik võib olla andekas ja sümpaatne inimene, parajalt idealist ja lisaks veel aus. Ometi on juba mõnda aega räägitud, et Blair pole enam oma parteile trump, vaid halb reklaam