õpetlikku iva. Realismi esiletõusuga kaasnes põhjalikum arutlus kirjanduse olemuse ja tähenduse üle. Uudsete kirjandusteostes ümber puhkes elav poleemika. Eelkõige Vilde loomingu üle, sest tema erines kõige enam senisest kirjutamislaadist. Keskne kuju eesti realismis ongi Eduard Vilde oma suuremahulise ja tasemelt silmapaistva loominguga. Vilde on ise soovitanud kirjameestele, ,,et nad kuu ja tähtede turjal ümber ei lehvitaks, kuna maa peal rahulik ja aulik kõndimine ometi õigem ja kasulikum on. Kirjeldatagu inimesi, nende tundmusi ja tegusid, nagu nad vähegi on, mitte aga, nagu seda noore eluküpsuseta sulemehe ärritatud peaaju kujutada püüab." Eesti realismi esimene tippteos on Vilde ,,Külmale maale" (1896). Sajandivahetusel astus Vilde kõrvale teine teravalt kriitilise eluvaatega realist Ernst Peterson-Särgava (1869-1958). Vildet mõjutas tugevasti saksa kirjandus, Särgavat aga vene kirjandus.
karjub kauge kurg, mökitab taevakits ja häälitseb tuhat teist linnukest ning loomakest, asugu nad õhus, vees või mullas. Ei ole siis ilusamat paika ilmas, kui on Vargamäe. Kaugel rohelisel lagendikul sinavad metsatukad kuni taevaääreni. Aga praegu? Mis on seal praegu? Vilguvad seal ka tuled? Ei! Seal on pime! Vargamäe ümbrus on pime. Ainult ükskord -- Indrek mäletab seda nii selgesti -- vilkusid keset kottpimedat ööd Vargamäe soos tuled, nagu lehvitaks tuul hõlma laterna eest, ja hommikul käisid nad seal hundi jälgi otsimas. Äkki sündis midagi, mis rabas Indreku meeli: pimedas puude vahel seisis keegi tume, ähmane ja kolesuur, seisis ja vahtis nagu puie vahelt Indrekule otsa. Tahtmatult jäi ta seisatama ja küsis Tigapuult: ,,Aga see, mis see seal on?" ,,Ah see! See on vana kirik, klooster. Ligi ei maksa minna, võib kaela sadada ja siis pole nalja. Küll sa pärast näed."
annaabi.ee 
