Austerservik Austerservik on kõige kergemini kasvatatav seen. Tema saamiseks sobib rämpspuit, puidu-, paberi- ja kartongijäätmed, kõrkjad, pilliroog, teravilja-, rapsi- ja heintaimede põhk, vana hein või kuivsilo. Austerservikud kasvavad ka puupakkudel ja kändudel. Sooja ruumi (10-16 C) olemasolu korral on põllu- ja aiatöödest vaba sügis-talvine aeg sobivaim seente kultiveerimiseks, sest putukate puudumine tagab seeneussidest puutumatu toodangu. Põhu ja lehtpuusaepuru kasutamisel piisab nende keeva veega ülekallamisest ning paaritunnisest kuuma vee all hoidmisest enne nõrutamist. Jahtunud toorme sisse segatakse ühtlaselt umbes 4-5 % seenejuuretist, milleks on steriilsetes tingimustes seenniidistikuga läbikasvanud teravili. Seenniidistikuga nakatatud põhk või saepuru pakitakse kuni 30 cm läbimõõduga kilekottidesse, ladustatakse toatemperatuuril ning lastakse seenniidistikuga täielikult läbi kasvada.
põletatakse koos maasika niidetud lehtedega kohe pärast saagi koristust. Põletamisel mulda sattuv tuhk toimib siis väetisena. Niidetud rohtu kasutatakse multsina maasikakasvatuses ja ka mujal integreeritud- ja ökoloogilises marjakasvatuses. Peenarde vahel kasvavat rohtu tuleb niita tihti, sest kui niidetud rohu kiht saab liiga paks, hakkavad sinna kogunema teod. Niidetud rohi laguneb ja varustab mulda toitainetega. Turbamultsi kasutatakse haljasaladel ja vaarikakasvatuses. Lehtpuusaepuru kasutatakse samuti kõige enam vaarikakasvatuses. Multside kasutamisega kaasnevad ohud : 1) orgaaniliste multside (männikooremults, põhk) lagundamisel kasutavad mikroorganismid ohtralt mullalämmastikku, mistõttu esialgu tuleb taimedele väetistega lämmastikku juurde anda. 2) multsikiht takistab kevadel mullapinna sulamist, mistõttu ei soovitata multsida päikesepõletusele vastuvõtlikke taimi (okaspuuvormid, rododendronid)
annaabi.ee 
