Salong oli sisustatud tugitoolide ja toolidega, mida kattis tugev jõhvriie. Selle keskel seisis marmorplaadiga söögilaud. Laual asetses tuhmunud kuldäärtega kohviserviis. Kogu salong nägi välja väga kurblik ja nukker. Selle põrandalauad olid väga viletsad ning katki, osaliselt kattis seinu rinnakõrgune paneel ja osaliselt lakkpaber. Ruumi aknad olid võretatud ning see lehkas umbuse, hallituse ning kopituse järele. Söögituba oli täidetud mitmete võidunud puhvetitega, millel seisid erinevad tuhmunud servadega karahvinid, ümmargused metallist aluskausikesed ja portselanist siniääreliste taldrikute virnad. Toa ühes nurgas asus kast, kus hoiustati pansionäride määrdunud suurätikuid. Ruumis oli veel seinakell, roheline ahi, erinevad seinalambid, toolid ning erakordselt raske vahariidega kaetud laud.
Selle kohta öeldi, et seal oleks nagu kuus tuhat väikest Ivani. Opritsninas oli tsaari piiramatu isevalitsus ning seal toimusid täiesti valimatult suured tapmised. Ivanile meeldis pärast väikest uinakut külastada vanglaid, et viibida kinnipeetavate piinamise juures. Jälgides nende aeglasi kannatusi keset purskavat verd, kontide praksumist, karjumist ja korinat verevahus suudest tundis ta naudingut. Selle paiga lõhn, mis lehkas mädanemise, väljaheidete, higi ja kõrbenud liha järele paitas ta sõõrmeid. Õhtuti läks ta oma rahvaga jumalateenistusele ja pärast seda oli ühine söömaaeg , mis lõppes padujoomaga. Siis näidati õpetatud karusid ning vägistati ja piitsutati naisi. Hoolimata kõigest sellest oli Ivan pidevalt kinnismõtte võimuses, et tema vastu sepitsetakse vandenõu ning see muutis teda koguaeg veel raevukamaks. Ta tahtis
annaabi.ee 
