84 Õgvenduse järgne kontroll teostatakse põhiliselt visuaalselt, täpsemalt saab kontrollida märkimisplaadil valguspilu järgi. Lehtmaterjali õgvendamine on keerulisem. See sõltub deformatsioonist, mis mõjus lehtmaterjalile. Lehtmaterjali deformatsioonid võib jagada kolme liiki. Esimesse liiki kuuluvad kühmud ja muljutud kohad lehe keskel. Teist liiki iseloomustab lehe servade ja äärte lainelisus. Kolmas liik on liitdeformatsioon, kus esinevad üheaegselt nii kühmud kui ka leheservade lainelisus. Sõltuvalt deformatsiooni liigist on lehtmaterjali õgvendamisel oma erinevused. Kühmulist lehte õgvendatakse järgmiselt. Leht asetatakse plaadile kühmudega ülespoole ja kumeratele kohtadele tõmmatakse kriidiga joon ümber (joon. 85a). Hoides lehte kinni antakse vasaraga lööke lehe servadest kühmu poole. Niisuguste löökide mõjul lehe välised küljed venitatakse välja, mistõttu kühm järk-järgult õgvendub. Lehe servad peavad õgvendusel liibuma vastu alusplaati
näiteks väetamise või mullas sisalduva tänavasoola lahustumise tõttu, langeb osmoosipotentsiaal ning koos sellega taimedesse siseneva vee hulk; seetõttu ähvardab neid füsioloogiline kuivamine. Põuaperioodil, mil veevarud mullas vähenevad, muutub mullalahus samasuguse sooladesisalduse juures veelgi kontsentreeritumaks ning vee kättesaadavus taimede jaoks muutub veelgi raskemaks. Tänavapuude soolakahjustuste välisteks põhitundemärkideks on: leheservade kuivamine ning lehtede vähenenud mõõtmed, mistõttu lehti näib olevat hõredalt; varajane sügisvärvumine (juba kesksuvel!) ning lehtede langetamine; nõialuua sarnased oksakimbud peentest okstest, kuna hävivad ka pungad – „luuad“ arenevad arvukatest lisapungadest. Okaspuud hakkavad pruunistuma juba kevadtalvel; pruunistumine jätkub kogu suve ning on eriti märgatav võra teepoolsel küljel. Pruunistumisele järgneb okaste varisemine, mille tagajärjel
annaabi.ee 
