ja andsid tõuke barokaia arengule 17 saj. lõpul. Suundumus suuremale pargi tervikule ja parterisüsteemi tervikkäsitlusele. Väikeste parterite asemel kasutati suuremaid, ja vähenes arvuliselt parterite arv, sümmeetria oli tähtis. Hakati kasut. pügatud vorme. Oluline oli puude ja põõsaste kõrguste versus teede pikkuse ja laiuse proportsioon. Loobuti geomeetrilisest jaotusest, kasutusele tuli taimornament, väänkasvu- ja lehemotiiv ehk renessansile omane arabeskmotiiv. 6. Henri IV abikaasa Maria de Medici Pariisi ehitatud Luxembourgi palee aed 1615-1621- praegugi kuulsamaid. Arhitekt S. de Brosse. Järgis itaalia aeda, kuid tulemus oli väga prantsaslik. 7. Park Tuileries Pariisis, alustati 1560 I'Orme projekti järgi. Park rekonstrueeriti 17. saj.alguses Mollet ja Boyceau vaimus ja 1660 rekonstrueeris Le Notre, teostades jõuliselt perspektiivideed. Inglise renessansiaed
Need kaks meest kujundasid prantsuse hilisrenessansi sisu ja stiili ning andsid seeläbi ka tõuke prantsuse barokkaia arengule. Boyceau ja Mollet' suundumustes on näha üldist pürgimust pargi suuremale terviklikkusele ja partersüsteemi tervikkäsitlusele. Väikeste parterite asemel hakati kasutama tunduvalt suuremaid, suur parter jagunes vaid nelja iseseisvasse ossa. Parterite kujunduses hakati kasutama pügatud vorme. Parteritesse tuli taimornament, väänkasvu- ja lehemotiiv ehk renessansile omane arabeskornamentika. Vähehaaval tõrjus pukspuu senikasutatud lilled peaaegu täielikult kõrvale; vahelejäävad osad värviti eri värvi liiva- või killustikupuruga, kasutati ka sütt. Parterit ümbritses pukspuu- või lilleserv. Endiselt ümbritsevad partereid terrassijalgteed ja nende taga olid galeriid või berceau'd. Luxembourgi palee aed Pariisis (vt Aiakunst läbi aegade I, lk 91, 92). Lastud ehitada Henri IV
annaabi.ee 
