Eesti talupoegkonna iseteadvuse tõus, mis algas juba rahva pärisorjusest vabastamisega ja kasvas jõudsasti koos suurte muudatustega maa majanduselus 19.saj keskel, lõi soodsa pinna rahvuslikule ärkamisele. Alles äsja mõisaorjusest vabanenud eestlased ei saanud veel eesmärgiks seada omariiklust ja iseseisvust. Nõuti võrdseid õigusi teiste rahvaste, esmajoones baltisakslastega. Jakobson pöördus eesti talupoegadest lehelugejate poole tungiva manitsusega austada iseend ja oma rahvust. Ta püüdis väärata nii kohalikes kõrg- kui alamkihtides levinud kujutlust, et haritud või karjääri teinud isik on paratamatult kohe sakslane. Rahvus tähendas Jakobsoni järgi sünnipära, mida ei saa muuta: sakslane jääb sakslaseks, eestlane jääb eestlaseks, ükskõik missugune tema elukutse või seisus ka poleks ja kus maal ta ka ei elaks. Eesti indentiteet 11.Venestuse algus Eestis Aleksander III troonile astumine 1881
tabav väsimus. Eriti iseloomustas see rahvuslikuliikumise tipporganistasioone, mis J. Hurda pooldajate näol eemale tõrjutud harituma kaadri kaotamise järel kiirelt alla käisid. Juhtkonna kriis ei puudutanud siiski esialgu rahvuslikku liikumist kohtadel. Rahvas jäi endiselt aktiivseks. Rhavuslik meelsus laienes üha uutesse kihtidesse. Hoogsalt asutati seltse. Arenes eesti ajakirjandus, oluliselt tõusis eeslaste lehelugejate arv. Paljude lehtede sisuline tase oli küll ärkamisajaga võreldes madalam, kuid uues ideed-aated jõudsid kiiresti laiade ringkondadeni. Rahva valmisolekut rahvuslikes ettevõtmistes kaasa lüüa tõendab kujukalt antud perioodi langev rahvusliku liikumise suurüritus J. Hurda poolt 1888. aastal algatataud rahvaluule kogumine. J. Hurda üleskutse ,,päästa hävingust rahva vanavara" leidis laialdaselt vastukaja. Suurema osa J. Hurda 1400-st korrespondendist moodustasid
annaabi.ee 
