Enne vastuvõtmist pidi noviits tõotama kõigi juuresolekul kuulekust kloostrile. Kuulekus oli sotsiaalse elu tuumaks, eriti abtile, kes munkasid juhtis, kes pidi hiljem aru andma Kristuse ees. Oluline oli kloosterlik eluviis, milles loobuti varast, elati kasinuses, samuti oli oluline püsivus ehk eluaegne suhe kloostriga. Benedictuse reegeleid hakati tõlgendama seinast seina, mõõdukaid jooni tõlgendati kui jõukuse ja varakuse legitimiseerimist. Mungad pidid olema väljaspool kloostrit sõbralikud, mungaideaal pidi lähtuma lahkusest. Juurutati, et kloostrstest pidid saama kohad, kus inimesed saavad ulualust. Kloostris hakati esmakordselt pakkuma haigete eest hoolitsemise praktika. Benedictuse reeglid said tuntuks alles peale tema surma, paavst Gregorius Suure misjonärid hakkasid neid levitama. 9. sajandil lõid frangid neist põhjal isegi riiklikku korda. Benedictuse reeglitest sai norm ja alus õhtumaal,
Debatt rahvapsühholoogia üle. Rahvapsühholoogiaga seonduvad kaks suuremat küsimusteringi: Vormi küsimus: Mis asi on rahvapsühholoogia? Kas ta on teooria, praktika, võime jne? Laiemas plaanis kuulub siia arutlus selle üle, kuidas me tegelikult mõistame teisi inimesi ning osalt on see empiiriline küsimus. Staatuse küsimus: Mis rahvapsühholoogiast saab ning millises suhtes on ta teiste lähenemisviisidega inimvaimule. Kas ta on korrektne või ekslik? Kas rahvapsühholoogia vajab legitimiseerimist või põhistamist ning mis võiks seda pakkuda? Need kaks teemat on teineteisega seotud. Ainult siis satub rahvapsühholoogia staatus kahtluse alla, kui ta on teooria. Võime või praktika suhtes pole erilist mõtet öelda, et ta on ekslik. Rahvapsühholoogia staatus. Kui rahvapsühholoogia on teooria, siis peaks ta leidma kinnitust või põhistust (vindication) mõne teadusliku teooria poolt, kui see näitab, et rahvapsühholoogiline ettekujutus psüühikast on üldjoontes õige
annaabi.ee 
